Mooseslaps

Üksvahe pakkus Lufthansa Marrakeshi hea hinnaga pileteid. Ma hakkasin kohe uurima, kui turvaline seal üksikul valgel naisturistil võiks olla. Allikad ütlesid, et kui ööbida respektaablis riad`is ehk kohalikus külalistemajas ja ise mõistlik oled, on üsna turvaline. Edasi uurisin erinevatest majutusportaalidest riad`e ja proovisin hinnata, kui respektaabliks nad võiksid kvalifitseeruda. Selleks ajaks, kui Maroko plaan mu peas kindlamat kuju hakkas võtma, olid odavad lennupiletid muidugi juba ära ostetud.

Aga Marrakeshi riad`ide fotosid vaadates oli nende arhitektuur ja sisekujundus mulle jõudnud meeldima hakata. Otsustasin, et mulle on koju ka veidi mauride eksootilist esteetikat vaja. Tellisin magamistuppa Etsy kaudu Marokost käsitööna valmistatud laelambi. Sarnaseid lampe pakkus Etsys päris mitu müüjat. Ma tellisin selliselt, kelle lamp küll teiste omadest veidi kallim, aga saatmine tasuta ja kogu asi kokku seega kõige sootsam oli. Järgmisel päeval hakkas müüja lambi eest raha juurde nõudma, et tema ikka ei saa seda ilma postikuluta saata enam, sest Hormuzi väin on blokeeritud ja mis kõik veel. Minu meelest käib see Hormuzi trall siiski Marokost piisavalt kaugel, aga eks kütusekriis muudab maailma väikseks, seda küll. Müüjale vastasin igal juhul, et lakkugu panni, mina juurde ei maksa. Saatku lamp kokku lepitud tingimustel või kandku raha tagasi. Tõesõna, nagu olekski otse kuhugi Marrakeshi turule sattunud.

Paar päeva oli vaikust. Tuletasin ennast müüjale meelde ja uurisin, et kuidas siis jääb: lamp või raha tagasi? Müüja ütles, et annab mulle järgmisel päeval teada. Ülejärgmisel päeval andis teada -- seda muidugi küsimise peale -- et läheb uurib teisest logistikafirmast saatmise kohta. Ma ei viitsinud enam edasi põrgatada temaga seda palli ja otsustasin, et kui Etsys ette nähtud aeg kaupa saamata täis tiksub, esitan claim`i lihtsalt. Etsy on siiski piisavalt respektaabel portaal, kus asju ajada.

Aga oh imet, enne kui see kuupäev kukkus, saabus kuller koos minu udupeene lambiga. Ja pakitud polnud see mitte mingisse tavalisse pappkasti vaid punutud korvi. Nagu oleks Mooseslaps saadetud mulle mööda Niilust. Ühes korvipooles hoian nüüd oma poolikuid käsitööprojekte ja teises erinevaid koristustarvikuid, mis mul muidu pilla-palla saunaruumis vedelesid.

Mooseslapse üles panekut lükkasin õige mitu kuud edasi. Isegi nii kaua, et jõudsin juba Maroko reisi alternatiiviks valitud Fääri saartel ära käia. Esiteks oli laepaneeli tüübliaugu puurimiseks lööktrelli vaja ja lambi juhtmestik vastas mingile standardile, mille ühendamine meie maja kaabeldusega tahtis mult süvenemist. 

Nüüd käisin lõpuks kohalikus tööriistalaenutuses lööktrelli toomas. Seal küsitles omanik mind sellise põhjalikkusega, nagu oleks ma Ämari lennubaasi sisse jalutanud ja hävitajat tahtnud rentida. Mida ma ikka selle trelliga teha tahan? Kaks tundi hiljem viisin trelli tagasi. Siis tahtis teada, et kas lamp ikka jäi lakke. Ma näitasin pilti ja ütlesin, et isegi pirn läks põlema, kui lülitit vajutasin.

Harakad ja släng

 Mul on elamises kolm korrust ning kokku kolm terrassi ja rõdu. Ingliskeeles saab need kõik kolm kokku võtta mõistega outdoor space. Kolmas korrus tegelikult sisuliselt ainult katuseterrassist koosnebki. Koduses kõnepruugis ütleme me selle kohta enamasti lihtsalt "katus". Minge vaadake, kas katusel on mõni maasikas valmis saanud, viin pesuresti katusele, lähen katusele päikest võtma. Esimese korruse outdoor space on klassikaline terrass, kuhu pääseb elutoast ja millelt saab edasi astuda murule. Kui seal on vaja midagi toimetada, siis kasutame selle kohta kas sõnapaari "maja taga", mis võtab kokku terrassi asukoha või "alumine terrass" siis, kui on vaja sellega seonduvat konkreetselt katuseterrassist eristada. Selle loo sündmused, ma ütleks lausa kriminaalsed lood, toimuvad teisel korrusel, kus on väike rõdu, kuhu pääseb trepihallist. Seda nimetamegi kas "väikeseks rõduks" või "teise korruse rõduks".

Väiksel rõdul seisab mul ise eelmisel kevadel valgeks värvitud kahe tooli ja lauakesega IKEA õuemööbli komplekt. Kuna väike rõdu jääb maja taga kasvava uhke tamme varju, siis taimi on seal keeruline pidada, kuigi ma ikka ja jälle seda teha proovin. Sel kevadel istutasin rõdukastidesse ilusad peiulilled, mis nüüd juba vaikselt surema hakkavad. Lilledele seal ei meeldi, aga lindudele meeldivad need kastid väga. Talvel käivad kastides istumas pisikesed põõsalinnud. Ühel suvel oli keegi lillekasti jätnud pooleldi söödud surnud hiire. Kahtlustan, et tegu oli ühega varestest, kes mitu suve seal kõrval tamme otsas pesitsesid. Sel aastal vareseid ei tulnud. Natuke oli isegi kurb. Nad olid kuidagi nagu omaks juba saanud, kuigi head naabrid nad meile küll polnud — lisaks sellele hiireloole kippusid nad mul katusel ära sööma maasikad, kui mõni mari vähegi punaseks hakkas minema, lärmasid hirmsasti ja kiusasid kassi, kui see oma nina mõnele kolmest terrassist julges pista.

Suvel meeldib mulle hommikuti esimese asjana väikesele rõdule astuda, et nuusutada õhku, vaadata ilma ja mis naabruskonnas toimub. Paar nädalat tagasi oli öösel väikesele rõdule tekkinud pisike mullahunnik. Alustasin juurdlust. Mulla päritolu polnud keeruline kindlaks teha, sest ühte peiulillede kastidest oli kaevatud auk. Kes augu kaevas, jäi selgusetuks. Varesepaari sel aastal pole, väikeste põõsalindude jaoks oleks see aga olnud liiga suur kaevamistöö. Ainus näriline, keda ma aastate jooksul teise korruse rõdul näinud olen, ongi vareste toodud surnud hiir. Loomade jaoks oleks rõdu veidi keeruline ronimine. Vanem laps tuli ka sündmuskohta vaatlema. Leidsime mõlemad, et asi on sus.

Kui ma täna hommikul ärkasin, kostis väikeselt rõdul väga valju ja väga kahtlast lärmi. Keegi kolistas rõdupiirdega ja tegi imelikke hääli. Hiilisin vaikselt lähemale ja mis ma näen: rõdupiirdel keksivad kaks harakat, kädistavad üle küla ja kaevavad kordamööda lillekastis, ise õnnelikud nagu kassipojad. Tamme otsas istus publikuks meie hoovi abipolitseinik musträstas, kes kõike jälgib ja kõige peale, mis talle vähegi kahtlane tundub, alarmi laseb. Harakate tegevus ei tundunud talle eriti meeldivat, sest kogu ordeal`i saateks tegi ta umbes sama kõva häält kui harakad kahekesi kokku. Filmisin asjast vanemale lapsele, kes eile maale sõitis saatmiseks 15-sekundilise video. Lõppude lõpuks oli ka tema lillekastijuurdlusesse väga invested.
Laps: "Appi, harakas ongi culprit!"
Mina: "Lähedalt vaadates on väga ilusad linnud. Suured ja läikivad. Tundub, et lambistes kohtades kaevamine on hea strat ja nad on nii palju munch`i välja kaevanud."

Nüüd mõtlen, et äkki peiulilled ei sure väikesel rõdul mitte sellepärast, et neile tammevari ei meeldi, vaid hoopis kuna harakad neid tuuseldamas armastavad käia. Mulle tundub, et harakad elavad maja taga tamme otsas vanas varesepesas, aga päris kindel olla ei saa, sest puu on lehtes ja läbi võra on pessa halvasti näha. 

Siis ma tahtsin veel seda ütelda, et ma loodan, et need outdoor space, strat, munch jt väga silma ei riiva ja kõrva ei kriibi. Selliste keelelaenudega kodune suhtlus on vaid ajastu märk. Nagu saksa keele mõjud mu vanaema keelekasutuses, vene keele laenud mu ema, soome omad ema ja ka minu omas. Need mõjud tulevad ja lähevad. Mul on kahju, et ma vanaema keelekasutust ainult rohkem meelde jätta ja üles märkida ei mõistnud, kui selleks võimalus oli.

Foto on tehtud maja taga ehk alumisel terrassil. Selle kevade projekt oli sealne mööbel valgeks värvida. Läks väga palju kihte värvi, kuigi kruntisin ja puha

Riho

On 1994. aasta oktoobrikuu. Riho uitab ei tea mida otsides kodu lähedases metsas ja jõuab lõpuks päris kaugele, mitme kilomeetri kaugusele kodust. See on tema jaoks seni avastamata ala. Korraga jõuab ta traataiaga piiratud territooriumini. Kaugemalt paistavad mahajäetud moega hooned. Riho tuju läheb hetkega heaks, sest ta teab, mida sellistes kohtades võib leiduda – metalli. Ajad on rasked ja vanametalli eest makstakse hästi. Uut riigikorda on olnud kolm aastat, aga korda kui sellist on veel üsna vähe. Riho on üks paljudest, kelle jaoks metallivargus pole võõras.Ta võtab suuna tagasi kodu poole. Riho elab kunagises suvilaterajoonis. Väikest maja jagab ta oma kahe venna, elukaaslase ja tolle 13-aastase pojaga. Kodus räägib Riho metsas avastatud kohast vendadele. Tagasi läheb ta juba samal õhtul ööpimeduses. Seekord koos vendadega ja paremini varustatult, kaasas taskulambid ja lõiketangid.

Koht tundub sama hüljatud kui enne. Vennad vinnavad ennast üle aia. Tangidest hoolimata ei õnnestu neil hoonetesse siiski sisse murda. Küll aga pääsevad nad maa-alusesse punkrisse, kui on seda sulgenud tabaluku läbi lõiganud. All punkris näitab taskulambivalguses end neile tõeline eldoraado – koht on täis vanametalli. Seinaäärtes on pikalt riiulid, osadel seisavad metallkastid, teistel alumiiniumtünnid, muist tunduvad tühjad, mõed ka täis. Mehed asuvad tühje tünne riiulitelt maha võtma ja väljapääsu suunas veeretama. Ka üks täis tünnidest lööb selle käigus kõikuma ja kukub õnnetult Riho jalale. Vennad vinnavad küll tünni ta pealt kiiresti maha, kuid Riho jalg on nii pahasti viga saanud, et oma jõul ta püsti enam ei saa. 

Metall peab veel veidi ootama. Vennad aitavad vigastatud jalaga Riho punkrist maa peale, sikutavad kuidagi üle aia ning talutavad koju. Enne lahkumist korjab Riho punkri põrandalt veel punaka rusikasse mahtuva metallsilindri ja pistab taskusse. Ta ei saa teisiti. Arvatavasti peab ta seda värvi tõttu vaseks. Värviliste metallide, eriti vase eest makstakse kokkuostus kõige paremini.

Kodus ei parane Riho jalg aga kuidagi. Algul ei taha ta arstidest midagi kuulda, aga neljandaks päevaks on valu läinud nii hulluks, et Riho laseb end lõpuks haiglasse viia. Metalliasja ta seal muidu rääkida ei saa ja ütleb, et puu kukkus metsa tehes jala peale. Ravi ei aita. Nädal hiljem Riho sureb. Surma põhjusena läheb kirja neerupuudulikkus. Asi on siiski kummaline – algul jalavigastus ja siis korraga neerupuudulikkus ja surm. 

Kummalised sündmused jätkuvad. Äkitselt sureb pere noor ja muidu terve koer. Paar päeva hiljem hakkab Riho kasupoeg halba enesetunnet kurtma. Tema kätele on tekkinud põletusville meenutavad haavad. Haiglas eitab ta kokkupuudet kemikaalide või millegi kuumaga, mis sääraseid põletusi võiks tekitada. Keegi meedikutest saab siiski aru, millega tegu. Edasi arenevad asjad juba kiiresti.

Mõni tund hiljem saabuvad pere kodumaja juurde Kiisale päästeameti erispetsialistid. Maja elanikud ja naabrid evakueeritakse. Päästeamet toimetab tinakohvris minema kummalise punaka metallsilindri, mille Riho endaga koju oli toonud.

Riho oli vendadega sisse murdnud Tammiku radioaktiivsete jäätmete hoidlasse. Territooriumil ka mehitatud valve, aga värava pool, mitte selles küljes, millest Riho vendadega kohale lähenes. Aiale paigaldatud hoiatussilte olid nad pidanud mitte millekski.  Metallitükk, mille ta jakitaskuse pistis, polnud mitte vasest vaid surmavalt kiirgavast tseesiumist. Surmava kiirgusdoosi said nii ta ise kui pere koer, kes ta jaki peal magada armastas. Need olid radioaktiivse põletuse villid, mis Riho kasupoeg oma kätele sai, kui kasuisast maha jäänud asju uurides tseesiumipulga jaki taskust välja võttis.

1994 oli noore Eesti riigi jaoks halbade sündmuste aasta. Veebruaris oli Mustamäel sisse varisenud Marja poe lagi tappes viis ja vigastades 13 inimest, septembris uppus parvlaev Estonia, mis viis endaga sadu. Kuu hiljem hukkus Kiisa kiirgusjuhtumi käigus üks ja tervisekahjustusi said veel viis inimest. Kohalikku võimekust ja ressursse selliste teemadega tegelemiseks nappis. Kiirgusjuhtumit käisid uurimas Rootsi teadlased, kes hindasid Tammiku hoidla radioaktiivsete jäätmete ladustamiseks kõlbmatuks. Rahvusvaheline aatomienergiaagentuur avaldas juhtumi kohta 60-leheküljelise analüüsi. Läks veel üle 15 aasta enne, kui Tammikult jäätmeid teise ladustamiskohta viima ja hoidlat sulgema asuti.

Tammiku hoidla sissepääs. Foto IAEA materjalidest

See lugu on kirjutatud ajakirjanduses ilmunud materjalide ja Rahvusvahelise aatomienergiaagentuuri (IAEA) raporti põhjas.

Bødø ja Tødø

 Ühesõnaga. Ma nägin unes, et ma olin reisijana Põhja-Korea piraadilaeval. Laev sõitis Norra saarte vahel. Ma jõudsin kahel saarel ära käia enne, kui üles ärkasin. Ühe saare nimi oli Bødø ja teise nimi Tødø. Üsna igavad saared olid. 

Ma ei olnud laeval küll piraadina, aga sain seal tasuta sõita mingi sellise diiliga, et pidin veidi piraate adminteemade ja asjaajamisega aitama. Käisin näiteks Bødøl pandimajja röövitud kuldesemete nimekirju viimas. Pandimajas siis oli veel teistelt laevadelt piraate ja muidu kaabakaid koos. Osad olid päris hirmutavad ja kurjad, osad päris sõbralikud. Üks viimastest õpetas mind, kuidas kulla nimekirju nii teha, et vahele ei jääks.

Ärkasin täpselt siis üles, kui Tødøl randuma hakkasime. Seisin laeva ninas ja parajasti lasti rampi alla, selline rambiga laev oli.

Päeval jutustasin unenägu kollektiivi lõunalauas ümber. Üks lõunalistest istus lauda täpselt sel hetkel, kui ma oma tasuta laevasõidu tingimusi selgitasin ja pandimajja hakkasin jõudma. Hea oli, et märkasin uuele tulijale taustaks märkida, et tegu on unenäoga.

Pärast tegin veel väikese uuringu ja Mapsi andmetel Tødø saart ei küll pole, aga väikesaar nimega Bødø on Norras täitsa olemas. Seda ei tea, kas seal ka pandimaja tegutseb. Kas see on nüüd märk, et peaksin sinna vaatama minema? Kuidas ma endale piraadilaeva leian?

Ajarännak: pakend ja prügi

 Nooremal lapsel oli digiõppepäeva raames loodusõpetuse tunnis ülesanne küsitleda mõnda oma vanemat sugulast teemal jäätmete teke ja ringlus kodumajapidamises. Kuna ma vist kõige käepärasem vanem sugulane juhtusin olema, sai see au mulle osaks. Jutustasin etteantud küsimuste põhjal mida ja kuidas mäletasin. Ma küll veidi kahtlesin, kas ma ülesandes nõutud vanema sugulasena päris kvalifitseerun, aga laps sai siiski hindeks viie plussi ja õpetaja oli kommetaariks lisanud, et mälestused olid väga tore ajarännak. Panen need ka siia kirja. 

Olen 80ndate keskel sündinud, elasime Tallinna külje all alevikukorteris. Suved veetsin Pärnus. See on taustsüsteem.

Varem ei räägitud siis jäärtmete sorteerimisest nii nagu praegu, kuigi erinevaid jäätmeid liigiti veidike ikka korjati. Maal viidi toidu- ehk biojäätmed kompostihunnikusse. Meil kompostimise võimalust polnud ja nii tuli need koos muu prügiga konteinerisse panna. Prügikonteinerid olid siis teistsugused, neljakandilised metallist, erinevat värvi. Enamasti nii roostes, et ega värvist enam aru ei saanudki. Neid kutsuti siis prügikastideks. Täis pürgikastidel käis järel prügiauto, aga siis toimis asi nii, et auto viis ära kastid koos prügiga ja tõstis tühjad kastid asemele. Majadel ei olnud oma kindlaid prügikaste, need olid standardsed ja ringluses. Prügiauto ise oli selline lahtise kastiauto tüüpi, varustatud laadimiskraanaga prügikastide tõstmiseks. Prügi ei pressitud. See oli küll nagu ta siiani on, et prügiauto toimetas hirmsa lärmi saatel.

Kodust köögikraanikausi alust prügikasti kutsuti meil prügiämbriks. Sel ajal prügikotte polnud. Prügi viidi välja koos prügiämbriga, ämber tühjendati prügikasti. Peale tühjendamist tuli prügiämber ära pesta.

Sel ajal müüdi piimatooteid klaastaaras. Piim oli liitristes ja pooleliitristes pudelites, hapukoor purkides. Ka need olid standardsed. Praegu on neid piimapudeleid vahel näha hipsterrestoranides, kus neid kasutatakse vee serveerimiseks või lillevaasidena. Piima- ja koorepurke tavaprügisse ei visatud, need sai koos muu klaastaaraga viia taarapunkti, kus nende eest maksti raha. Umbes nagu praegu taaraautomaadid, aga automaadi luugi asemel oli lett, mille taga toimetas inimene, kes pudelid üle luges. 

Piimapudelid ja koorepurgid olid suletud fooliumist kaanega, mis ei olnud taaskasutatav ja ikka seal samas ühises prügiämbris lõpetas. Fooliumkaas ei olnud keevisega klaasi küljes kinni, nagu praegu näiteks kohupiimakreemide kaaned plasttopside küljes. Selline pakend ei olnud kuidagi hermeetiline ega vedelikukindel, aga huvitaval kombel ei mäleta ma ka, et need piimapudelid kaane vahelt hirmsasti lekkinud oleks.

Minust veidi varem sündinud rääkisid, et nemad pidid kooliajal vanapaberit ehk makulatuuri koguma. Mina seda enam tegema ei pidanud ja paber käis koos kõige muuga ikka sinna ühte prügiämbrisse. Ajalehed olid siis veidi teisest materjalist, sellised pehmemad ja võtsid paremini vett sisse. Vanu ajalehti kastutati kodus mitmel otstarbel. Kel oli ahiküte, kasutas neid tulehakatuseks. Meil nühiti aknapesu viimase etapina aknad kokku kägardatud ajalehega üle -- kriuksus hirmsasti. Veel kleebiti tapeedi panekul tapeedi alla ajalehekiht.

Ohtlikest jäätmetest rääkimist või nende eraldi korjamist ma ei mäleta. Seda juhtus küll, et prügi prügikastis vahel süttis. Sellistel puhkudel kirtsutas ema põleva prügi haisu peale nina ja kommenteeris, et jälle prügikastid põlevad.

Pakendiprügi tekkis vanasti palju vähem. Poes müüdi paljusid kaupu pakendita. Leivad-saiad seisid lahtiselt riiulitel. Pätsid ei olnud viilutatud. Nende ostukotti tõstmiseks ja pehmuse katsumiseks olid riiulite juures umbes 10 x 10 cm valged paberitükid. Leib ja sai toodi vabrikust poodi ratastega puidust riiulites. Need samad riiulid seisid ka müügisaalis. Tühjad riiulid veeretati leivaautosse ja saadeti tagasi kombinaati. Leivaautoga midagi muud ei veetud. Logistikamudelid toimisid sel ajal veidi teisiti.

Vorst oli külmvitriinis. Vitriini taga seisis müüja, kes küsimise peale soovitud koguse vorsti lõikas ja valgesse paberisse pakkis. Sellesse samasse, millest leivariiulite juurde ruudukesi oli lõigatud. Sama paberit keerati veel tuutudeks, et sinna kaalukomme pakkida. Kindlasti kasutati seda millekski veel.

Vanaema juures ei olnud piimatooted klaastaaras vaid joogikartongis. Meil kutsuti seda tetrapakiks. Piima- ja ka leivatootmisi oli siis rohkem, nende toodang erines piirkonniti. Minu meelest teenindas iga kombinaat siis pigem oma naabruskonda.  Logistika oli teine, autotransport aeglasem, tarnemudelid mitte nii välja optimeeritud, toit säilis arvatavasti kehvemini.

Tetrapakk kujutas endast neljakandilise põhjaga püramiidikujulist pakki, millel tuli tipp maha lõigata, et sealt augu kaudu toodet saaks kallata. Tetra oli ja on Euroopa suurimaid joogipakendi ja pakkeseadmete tootjaid. Kui praegu poes mahla- ja piimapakke käes keerutada, siis nii mõnegi põhja alt leiba nüüdki veel Tetra tootjamärgise, aga püramiidikujulisi Tetra pakke pole ma hiljem enam kohanud.

Juuksuris

 Ma lihtsalt ei saa seda lugu jätta kirja panemata. Jõudsin veidi varem juuksurisse kohale. Tegu on väikese salongikesega ja olin ruumi väiksuse tõttu sunnitud ootamise ajal väga mahlast goss`i kuulama. Ühesõnaga, kui ma sisse astusin, siis eelmine klient rääkis parajasti, kuidas tal peika teise naisega regulaarselt saunas käis. Tuli välja, et oli juba päris mitu aastat käinud. Enne seda, kui uus ametlik tüdruksõber mehele tekkis ja no siis pärast ka. Kui tüdruksõber teada sai, siis talle see muidugi ei meeldinud. Läksid lahku kogu draamaga, mis ühe lahkuminekuga kaasas käia võib -- naine blokeeris eksi igal pool sotsiaalmeedias ära ja käis juba kellegi uuega deidil isegi. Vana kutt käis aga naisel ikka edasi ust kaapimas. Seisis maja ees tänaval tundide kaupa ja vahtis aknasse. Tüdruk kaalub isegi politseisse minekut. Aga -- tuleb välja, et nad nagu natuke vist ikka leppisid ära ka, sest nad lähevad koos reisi nüüd. Selgusetuks jääb, kuidas see stalkimise tõttu politseisse mineku mõte siia pilti sobitub.

Igatahes, mees kardab naisest ilmselgelt ilma jääda. Teise naisega saunas käimise lõpetas ära ja tahab loo kangelannaga nüüd hirmsasti abielluda. Viimane pole asjast kuigivõrd huvitatud, sest mehel on teadaolevalt kolm täisealist last, kellest ühest tüdruksõber üldse alles Genis ringi luusides teada sai. Ma olin seni teinud püüdlikult nägu, et ma ei pane teist klienti ega tema juttu üldse tähelegi, aga nüüd piilusin veidi silmanurgast, kes see seebiooperi kangelanna seal juuksuritoolis on. Kena kolmekümnedate keskpaigas naisterahvas oli. Ta kartis lisaks, et mehel võivad olla ka alaealised lapsed, kellest talle midagi ei räägita, aga kes ühel hetkel võivad tulla elatist nõudma, sest ajad on raskeks läinud. Kui abielus olla, mõjutaks selline stsenaarium ka naise majanduslikku heaolu. Üldse, mis ta peaks mehega abielluma nüüd, kus ta enam nii heal järjel pole, kui noorena, kui see veel head palka sai? Seda järgnevat räägiti juba tasasemal häälel, sest sellest ei oleks tohtinud tegelikult üldse rääkida, aga mees oli enne töötanud paramilitaarsetes riigistruktuurides. Sai ühe ka meedias kajastatud tulistamise käigus kuuli kiivrisse. Kiiver võttis küll kuuli kinni, aga mingi neuroloogiline kahjustus tekkis ikka. Ühe käe värin ja peavalud. Alkoholi liigtarvitamine.

Mees elab oma täisealise pojaga kahekesi ühetoalises korteris. Loo jutustajaga koos polnud nad kunagi elanud. Nüüd küsis juuksur esimest korda asja kohta täpsustavalt. Tema oma korter? Tallinnas? Jaa... Tundub, et Tallinna korteri omamisega oli meespool juuksuri meelest midagi elus õigesti teinud. Seni oli ta  kogu loo kohta ainult ühesilbilisi naist toetavaid diskreetseid hüüatusi kuuldavale toonud. Ma olin mitu korda mõelda jõudnud, et kas nad saavad juuksurikoolis lisaks erialasele väljaõppele ka mingit psühholoogide ja diplomaatide ettevalmistust? Ma ei usu, et kutseline psühholoog oleks paremini osanud.

Edasi läks jutt juba muudele teemadele. Naisel oli kodus vannitoas valge kõrgläikega mööbel ja teismeline tütar, kes musta poevärviga juukseid värvides sellele pleki tekitas. Nüüd oli teine kord, kui juuksur päris mitte klienti toetava seisukoha võttis ja mustale poevärvile laitust avaldas. Küllap oli juuksuri kutsumus temas ikka tugevam, kui diplomaadi oma. Klient arvas, et las laps eksperimenteerib. Kui praegu liiga palju teda piirata, siis hakkab ükskord täisealiseks saades vabaduse saabumisega hoopis suuremaid rumalusi tegema. Mina mõtlesin ainult, et miks üks naine, kellel on piisavalt enesedistsipliini ja nõudlikkust end ümbritseva suhtes, et valget kõrgläikega mööblit omada, ennast nii keerulise mehe peale raiskab.

Vähemalt sain juuksed lõigatud.

Nii palju elusid, nii palju lugusid.

Sunnuntai

 Tänavune talv andis end ootata, aga on nii ootamist väärt. Temperatuurilt täpselt paras, mitte žiletiga nahka lõikav ja torusid lõhki külmutav -20 °C või nullilähedane lörtsine ja libe. Lund on, aga alla sadanud mõistliku kiirusega ja koguses. Jõuab lumelabidaga asjad kenasti kontrolli all hoida hoovis.

Me käisime lastega jõulu ja uue aasta vahel, kui siin veel talve polnud, seda Tatrates otsimas. Mägedes oli täitsa hästi lund, väga ilus ja väga palju inimesi ka kokku tulnud. Tagasi tulime täpselt sellel ühel kahe tormi vahelisel päeval, mis lennukid Tallinnas normaalselt said maanduda. Sellega läks päris hästi. Kui torm läbi sai, tuli siia ka talv kenasti järele. Ma arvan, et ma ei suudaks ilma lumeta elada. Sellega on ka hästi läinud, et ma just siin olen sündinud.

Ma lootsin peale pühadeaegset vabagraafikut ennast täna jälle argipäevarütmi harjutada. Õhtuks olin väsinud küll, aga und ei ole. Hommikul panin isegi äratuse ja isegi enam-vähem sain üles selle peale. Hoidusin päevasest unest, kuigi mulle väga meeldib päeval magada. Viskasin lund, sõna otseses mõttes, sest siin ei ole mul seda kuhugi mujale panna kui üle kahemeetrise aia visata. Hea talve hea kerge lumi oli visata, kuigi hommikul jõudis toidupoe kuller selle paarist kohast enne kinni sõita, kui ma labidaga jaole sain. Tavaliselt jääb selle keti kuller siia vähemalt tunni või kaks hiljaks. Meie poolsaar on nende logistikaringi viimases otsas või ei teagi, mis häda sellega on. Õigel ajal on jõudnud ainult loetud korrad. Enamasti kas siis, kui ma parajasti pesemas olen või kui tahaks nagu täna lume enne ära lükata, kui keegi selle kinni tambib. Kuller oli Prismast ja tõi muu hulgas Sunnuntai jahu. See on mu lemmikjahu. Teised ketid seda ei müü. Prismat siin poolsaarel pole. See on üks vähestest asjadest, mis meil siin peale lennujaama ja vulkaani puudu on.

Aga jah, siin ma nüüd siis olen. Proovisin magama jääda, aga kui välja ei tulnud, tulin alla, võtsin jahu, Sunnuntai siis, ja tegin pärmitaina palli homseks valmis. Lasen sellel veidi rätiku all toasoojas kerkida, siis tõstan külmikusse. Homme teen sellest arvatavasti lameleiba. Seda kas, küüslauku ka panna, ma ei ole veel otsustanud. Söön ma seda jogurtiga, kuhu erinevaid ürte ja vürtse olen seganud. Suitsutatud paprika pulbrit panen kindlasti, mu kohta ei ole ma ka veel otsustanud. Ma otsin suitsutatud paprika pulbri kunagi ühe oma sõbra pärast, kelle lemmikmaitseaine see on. Kogemata tellisin aga 30-grammise topsi asemel 350-grammise purgi, sõber kolis välismaale ja siin ma nüüd siis olen oma paprikapulbriga. Ma ise ei osanud sellest alguses suurt pidada, aga nüüd on see mulle meeldima hakanud. Peale seda, kui ma Tuneesias ühte suitsutatud paprikaga harissat sain. Tõin seda kolm purki kaasa ja segasin igale poole juurde. Kui otsa sai, läksingi 350-grammisele paprikapulbri lähkrile üle, mis mul kapis seisis. Seda harissat ei saa isegi Pristmast, nemad müüvad Soome asju enamasti ja sõber ei kavatsegi Eestisse tagasi tulla. Selliseid inimesi ei saa Prismast ega Tuneesiast isegi, kuigi ta oli ka ühe kõrberahva hulgast, aga see oli üks teine kõrb.

Sunnutaiga on ammusem lugu. Sunnuntai jahu tuli minu ellu umbes sel ajal, kui uus Eesti oli alles noor ja vaene. Meie koos Eestiga. Välismaalt saadeti siis abipakke. 90. alguse koolilapsed mäletavad vist kõik sealt saadud tähekujult hambapastat, mille lapsed enamasti lihtsalt ära sõid. Pakkidest on mul meeles veel ühed vitamiinid, mis meil pikalt ravimikapis seisid ja mille ema lõpuks ära viskas. Praegu maitse järgi meenutades ütleks, et B-grupi vitamiinidega oli tegu. Ma vahel lutsutasin neil magusat kesta ümber ära, ega ma muidu maitset ei teaks. Ema oli nii palju tark naine, et ei hakanud arusaamatu koostisega vitamiini kellelegi sisse söötma. Nii hull see elu siin ka polnud nagu vahepeal Alepos, kus selliseid vitamiine oleks lastele hädasti vaja olnud. Magusanälg oli küll meeletu. Hambapasta söömisest ei tea ema vist siiani midagi.

Kõige paremad välismaa pakid ei liikunud mitte aga kooli kaudu, vaid tulid ühe sõbranna isalt, kes oli kirikuga seotud. Sealt sead vist terve küla lapsed endale talveks soojad voodriga kombinesoonid ja mingid kunstmaterjalist voodri ja takjakinnisega saapad. Me ütlesime selle kohta, et käisid krõpsudega kinni. Saapaid kutsusime talvetossudeks. Mulle on nii kombinesoon kui talvetossud jäänud meelde kui ühed lapsepõlve lemmikriided. Kusagilt oleks nagu meeles, et need asjad olid Rootsist.

Kooli kaudu saime ükskord paki, milles oli mitu kilo jahu. Ma ei tea, kas Sunnuntai jahu tuli sellest pakist või mujalt, aga ma kahtlustan, et mingi pakiga ta meile koju ilmus. Aeg oli selline, et ega mujalt vist sellist asja saanud poleks. Pakil oli üks soomekeelne lihtne kaneelikoogi retsept kirjas. Ema õppis sel ajal veidi soome keelt, tõlkis retsepti ja tegi selle järgi vahel kooki. Ta pole muidu kunagi eriline küpsetaja või kokk olnud. Pärmi ja jahu ma pole küll elus teda kokku panemas näinud, aga see kook oli õnneks soodaga kergitatud. Ema ütles, et hea jahu on. Ma ei osanud midagi arvata, oleks vist pigem hambapastat veel tahtnud. 

Kui ma nüüd millalgi avastasin, et Prisma Sunnutai jahu müüb, pidin nostalgiast muidugi ostma. Oligi väga hea jahu ja nüüd olengi seda kasutama jäänud. Ma ei usu, et mu arvamus mingist lapsepõlve hõllandusest väga kallutatud oleks, sest talvetosse ma küll enam ei kannaks ja tähekujulise hambapasta järele ka ei isuta.

Lähen tõstan tainapalli nüüd külma.

Täna oli sellise aasta esimene pühapäev.

Tule lossitornist alla, printsess

 Sain talverehvid alla. Sel aastal jäin kogu rehvi-ordeal’iga kuidagi viimasele hetkele. Lumepilved juba kogunevad. Ainsana pakkus vaba rehvivahetusaega üks Lasnamäe garaaž. Muidu olen üle 10 aasta käinud tööandja lepingulise koostööpartneri juures või naaberküla rehvitöökojas vahetamas. Mõlemad sellised kohad, et annad võtmed, sind juhatatakse kohvimasina kõrvale diivanile, nemad sõidavad sisse-välja. 

Jõudsin uude kohta kohale ja panin võtmed lauale. Leti tagant ütleb sellise näoga mees nagu ta poleks kolm päeva maganud vaikselt: “Sõidab sealt uksest sisse.”

Ühesõnaga, et printsess, see pole mingi eliitklubi sul siin.

Üks uus kogemus ootab sel talvel mind veel ees. Algab minu esimene hooaeg lamellide, mitte naastrehvidega.

Rõõmu kaubamaja

 Isegi kui mul Keilast mööda sõites sinna asja pole, keeran ma enamasti ikkagi linna sisse, et Rõõmu kaubamajas ära käia. Nii ka viimati. See on läbi aegade olnud üks legendaarne ja müstiline imedemaa.

Mõtlesin, et lähen ostan endale mõne väikese snäki. Poest tulin välja süles porilauad vanema lapse rattale, tuub sellist Nivea kätekreemi ja tuub sellist Nivea näokreemi, mis mujalt on müügilt hakanud ära kaduma, kaks suurt tokki puuvillast lõnga, ühes hõbeniit sees -- mitte, et mul neid oleks vaja olnud, aga riiulisse ka ei suutnud jätta --, kilo veisekonte puljongi keetmiks, kolm paari Puma spordisokke hinnaga 2,50 paar ja suur mikrokiudlappide rull, kokku 30 lappi rullis, mis tegi ühe lapi hinnaks 26 senti ja ilma ühegi snäkita. Eelmine kord käisin seal kevadel ja tulin poest 15-eurose villase vaiba ja Baltic Agro ürdisegude seemneketastega, mis maru hästi kasvama läksid. Ma olen neid hiljem igalt poolt otsinud, et juurde osta, aga kusagil pole. Isegi Baltic Agro enda e-poes mitte.

Ma ei saa aru, kuidas selline koht üldse eksisteerida saab, eriti kuna tegu on väikese tegijaga konkurentsitihedal turul. Sortiment on meeletu ja hoopis teistsugune. Seal võib osta kõike juveelidest kalastustarveteni. Isegi elektrilisi veekeedukanne on müügil vähemalt 10 erinevalt tootjalt. Pooltest ma pole midagi kuulnud ja pooled on tuntud brändid. Mõnelt muidugi mitu mudelit. Kaubavalik on nagu üks 80. lõpu ja 90. alguse väikelinna suur unistus, aga kuidagi nii, et see kõik kokku on kuidagi väga äge.

Saalis toimetab lisaks ringi tohutult töötajaid, kellele kõigile tuleb palka makta.  Proovisin vaikselt arvutada, kui palju raha seal korraga kauba all kinni on ja andsin alla. See Excel ei taha mu peas kuidagi kokku minna. On kaks võimalust: kas neil on tööl mõni täiesti geniaalne ostuinimene või tegu on mingi rahapesuskeemi suitsukattega. Samas, kui ma meenutan seda ajajärku oma elust, mille kohta ma pool naljaga ütlen, et ma töötasin poes, siis ega tööstuskaup oligi see, mille kasumimarginaal oli tohutu. Toidukauba juurdehindlus oli selle kõrval üsna olematu, kuigi enamasti arvatakse, et jaeketid sinna mingeid meeletuid protsente juurde panevad.

Toiduosa on Rõõmus ka nõrgem. Valikut on küll palju ja tooted jällegi huvitavad, aga osta pole nagu midagi. Hinnad on kallid, seda isegi võtteldes teiste poodide praeguste niigi kõrgete toiduhindadega. Rõõmu kaubamaja imele lisab müstilisust veelgi asjaolu, et nad opereerivad veel oma suurkööki. Kritiseerin kasumlikkuse seisukohalt mõttes nende kulinaarialetti, kus Rõõmu köögi omatoodete müüki kannibaliseerivad teiste tootjate valmistoidud. Samas ju nad ikkagi teavad, mida teevad, kui on suutnud nii meeletu sortimentiga mitu aastakümmet äri teha ja üle elada naabrusesse tekkinud Selverid, Maximad ja teised sellised mängijad.

Igal juhul on mul nüüd 759 + 593 meetrit puuvillast lõnga, mis tuleb selle sügise ja talvega ära heegeldada. Ma juba veidi ootan seda pimedat vaikset kamina ees istumise aega.

Lugusid Lodijärve äärest

 Kaugel kiirgasid Lodijärve lossi aknad kui kassisilmad metsa tumedal taustal. Just nii kirjeldab Eduard Bornhöhe "Tasujas" sündmuste keskpunktiks olevat Klooga mõisa ehk Lodijärve lossi. Asub see Klooga järve ääres. Klooga järve kutsutakse ka Lodijärveks, mis peaks olema toortõlge selle saksakeelsest nimest Lodensee. Sealt ka Lodijärve lossi nimetus.

Kuigi erinevatel eluettappidel on mu käimised ja toimetamised mind Klooga teeotsast vist sadu ja sadu kordi mööda viinud, siis oma jalajägi olen sinna jätnud vähe ning koha enda jaoks avastanud hilja. Kloogale juhtun esimest korda alles gümnaasiumi ajal, kui tekib mõte minna Kloogaranda. Aasta võib siis olla umbes 2004 ja rongiliiklus Kloogaranda on üsna olematu. Kloogale käib ronge veidi tihedamini. Nii sõidame algul Kloogale ja sealt edasi ratastega Kloogaranda. Klooga ja Kloogarand on muidu täiesti erinevad kohad. Klooga on alevik samanimelise järve ääres, Kloogaranna suurepärase mererannaga endine suvituspiirkond.  Tol ammusel aastal veel mõlemad üsna lagunema jäetud ja veidi trööstitud. Minu esimene mälestus Kloogalt on see, kuidas istume rongi oodates jaama perroonil jalad üle mitte raudteepoolse serva rippu. Suvepäike on kuum ja kõik tolmab kuivalt. Järv jääb raudteejaamast veidi kaugemale, sinna me ei lähe.

Mõned aastad hiljem elan põgusalt Kloogalt mõnikümmend kilomeetrid eemal Lohusalus ja töötan Paldiskis. Käime ka Klooga alevikus ringi uudistamas. Lagunevad majad, hulkuvad loomad. Järv. Eemal metsa sees mälestussammas Klooga surmalaagris elu jätnutele. Polügoonilt kostvad paugud. Talvel on järvel jääringrada. Vahel ilmub uudis läbi jää järve vajunud autodest.

Kolin ja vahetan töökohta. Paldiskis ja Lohusalus käin küll veel ja veel, aga Kloogale ei juhtu enam päris mitu aastat. Selle-eest olen enda jaoks avastanud Dagmar Lambi, Kloogal elava kirjaniku ja blogija, kelle sotsiaalmeedias avaldatu avab ka Kloogat ja selle ajas muutumist. Jään tema postitusi jälgima.

mõisa või lossi juurde satun esimest korda 2021. aasta märtsi lõpus. Mõis on alevikust veidi eemal järve idakaldal. Auto tuleb jätta veidi kaugemale tee äärde ja siis minna jala mõned sajad meetrid läbi metsa. Metsatee on hästi läbitav.

On päikeseline, kerged miinuskraadid ja maapind veel lumine ning külmunud. Lossi juurde jõudes saan kohe aru, et see on koht minu unenägudest. Olen lapsest saadik näinud korduvaid unenägusid, kus jõuan hüljatud või poolhüljatud hoone juurde ja mind valdab tohutu äng. Kuigi mind sinna tõmbab, on ka suur soov sellest kohast kiiresti ära saada, sest hoones, eriti selle ühes tiivas, on midagi õudset ja kurja. Unenäomajade ära tundmises pole midagi müstilist. Ükskord tundsin ühes TikToki kinnisvaravideos näidatud 60. aastate Kalifornia eramus ära ühe teise maja oma unenägudest. Kui video kommentaare lugesin, siis seal oli üle 10 inimese erinevatest riikidest, kes kirjutasid, et on seda maja unes näinud. Küllap genereerivad samal ajastul vähemalt osalt sarnast arhitektuuri näinud ja sarnases kultuuriruumis elavate inimeste ajud vahel sarnaseid unenägusid miks mitte ka sarnastest hoonetest.

Lodijärve loss ise on varemetes, aga ilus. Teen mõned pildid. Ei tea, kas unenägude mõjul, aga koht teeb mind rahutuks, ma ei tunne ennast seal turvaliselt. Lähme üle märtsipäikese käes teraliseks muutunud lume tagasi.

Lodijärve lossis / Klooga mõisas, märts 2021

On aasta 2025 ja jälle kevad. Nüüd on päike õige soe, lumi ammugi sulanud või pole seda õieti olnudki ja puud juba väikeses lehes. Olen üle nelja aasta uuesti Kloogal. Pargin auto üsna aleviku keskele ja jalutan holokausti memoriaali poole. Vahepeal on Kloogale tekkinud head kõvakattega kõnniteed, korrastatud on maju ja aedu.

Ka memoriaali on laiendatud. Lisatud on kenasti kujundatud infotahvlid, mis moodustavad mõnesajameetrise nii vormilt kui sisult tervikliku teekonna. Erinevatesse kohtadesse on inimesed juudi tava kohaselt asetanud kivikesi. Osadele on kirjutad nimed. Memoriaalirada viib välja üsna Soodajärve juurde, mille lähedale jääb arvatav kõige suurem vangide hukkamispaik. See koht ei ole läbi metsa ligipääsetav ega arvatavasti ka tähistatud. Järve teisel kaldal on mõned matkaautodega seltskonnad. Paar inimest püüab kala. Kuigi kaugelt kostab polügoon, on hea ja rahulik. Sean ennast sisse veidi eemale päikese kätte liivalagedale ja loen pisut. Jalutan sama teed tagasi. Männimets lõhnab männimetsa lõhnaga. Tunnen, et mulle on Klooga meeldima hakanud.

Isegi nii palju, et käisin eelmisel nädalal Kloogal korterit vaatamas. Mõne korteriga puumaja, kolm tuba, hea läbi maja planeering, esimene korrus oma terrassi ja võimalusega kasutada hooviala. Lisaks aknaga vannituba ja ahi. Mul on unistus vannitoas vihmametsataimi kasvatada ja füüsiline vajadus elava tule järele. Sisustan mõttes elutuba, asetan terrassile lillepotte ja ehitan selle ette väikese kasvuhoone.

Kuna juba siin olen, jalutan jälle veidi ringi. Seekord järve poole. Järve ääres on nüüd liivarannaga avalik supluskoht kõige vajalikuga. Kuigi vesi on külm ja on tuuline septembrilõpp, isegi üks ujuja. Supluskohast läheb mööda hea kattega terviserada. Siin saaks talvel vist suusatada. Järvele on ehitatud ujuvsaun, mida saab mõnekümne euro eest rentida. On näha, et see pole niisama saun ja uurin seda veidi. Selle nimi on Klooga kosk ja tegu on Kunstiakadeemia tudengite loominguga. Üle järve pasitavad lossi varemed. Suundun sinna.

Klooga Kosk. Fotot on internetis kasutanud erinevad lehed, aga originaal peaks olema pärit Re Stuudio kodulehelt

Metsatee, mis veel neli aastat tagasi läbitav oli, nüüd seda enam pole. Pean poolelt maalt tagasi keerama ja üle lageda pikemat teed ringi minema. Loss on nende mõne aastaga veel rohkem lagunenud ja võssa kasvanud, aga vähemalt pole märke suurematest vandalismiaktidest. Maas vedeleb üksik pleekimata sildiga viinapudel, mis jätab värske mulje ja mõned tühjad luitunud krõpsupakid, mis tunduvad seal juba pikemalt olnud olevat. Sodimisi suuremaid lõhkumisi ei jää silma. Kõnnin järvepoolsele küljele, aga alla järve äärde läbi võsa küll ei pääse. Lossi sisse seekord minema ei hakka. Koht tekitab minus ikka kõhedust ja lähen sama teed üle lageda tagasi. Nopin kõndides hiliseid põldmarju.

Otsustan, et selle hinna eest pole see korter siiski minu praeguse eluetapi asjaolude juures päris see, mida ma ostaks. Maja on küll suures osas renoveeritud, kuid vundamendi ja laudise vaheline osa mitte lõpuni. Tekitab kahtluseid, kui palju sealt niiskust ja külma võib konstruktsioonide vahele ja tuppa pugeda. Hoovi vaadates paistab osa naabritest veidi kola korjamisele kalduvad. Kui hooviala kasutuskord pole notariaalselt, selgelt ja mõistlike põhimõtete alusel paika pandub ning põhineb välja kujunenud tavadel või iga naabri isiklikul õiglustundel, lõhnab see kombinatsioon juba ette ebameeldivuste järele. Minus ei ole selleks ikkagi piisavalt Kloogat. Veidi kripeldama jääb see korter siiski ja Klooga oma mõisaga samamoodi. Nagu ikka mõne huvitava teema peale sattudes asun õhtul kodus interneriavarustes kaevama.

Juhtun ühe 1996. aasta Klooga aleviku igapäevaelu kirjeldava artikli otsa. Lugu maalib kohast üsna troostitu pildi: rüüstatud majad, metallivargused, sotsiaalprobleemid ja sõjaväeosa harjustusväljalt kostvad pidevad lasud-paugud. Kui Klooga järgmise 30 aastaga sama palju edasi areneb, kui selle 30-ga, mis artikli kirjutamisest möödunud, on kohal väga palju perspektiivi.

See on kummaline, kuhu inimesed ajas oma jalajälgi jätavad ja kuidas need rajad võivad kokkupuutes olla. 96. aasta artikli kohalikku kooli kirjeldavas lõigus mainitakse semituntud kunstnikepaari tütart, kes ajakirjanikule sõnagi ei lausu. Neil on tegelikult kaks tütart. Aastal 2020, see on pea 25 aastat hiljem, tekitab meedias palju kära juhtum, kus Hollandi lastekaitse võtab ära eestlannast üksikema lapse Anju. Anju on selle kunstnikepaari lapselaps ja vaikne tüdruk Klooga kooli klassitoast kas tema ema või tädi. Kusagil vahepealses ajas on hetk, kus Anju tulevane vanaisa töötab minu alluva alluvuses. On 2008. aasta majanduslangus ja temast saab esimene inimene, kellele ma olen pidanud koondamisteate üle andma.

Avastan enda jaoks seni tundmatu Baltisaksa kunstniku Wilhelm Siegfried Stavenhageni, kelle tööde hulka kuulub arvukalt graafikat Eesti ja Läti maalilistest kohtadest, nende hulgas ka vaade üle Klooga järve Lodijärve lossile. Nagu varemetest aimata võib, on tegu olnud uhke hoonetekompleksiga. Kui saaks ometigi need lossi varemedki konserveeritud. Proovin ette kujutada, mis punktis Klooga järve kaldal kunstnik võis istuda ja imetlen nüüdseks muidugi hävinenud pikalt järvele ulatuvat paadisilda. Pilt on detailiderohke.

Wilhelm Siegfried Stavenhageni Lodensee

Järgmisel päeval toon raamatakogust nüüd juba hoopis uue pilguga üle lugemiseks Bornhöe “Tasuja” ja esimest korda lugemiseks Dagmar Lambi “Kortermaja”, millest kahtlustan, et see võib sisaldada ka killukesi Klooga kortermajade inimestest. Umbes sellisest, kuhu ma olin ennast veidi elama mõelnud ja mille terrassi ette oma esimest kasvuhoonet ette kujutanud. Ka õnnestub mul 80 euro eest hankida tõmmis Stavenhageni "Lodenseest" ja see on imeilus.

Rattaga üle lahe

 Mul oli sel aastal veel Soomes käimata. Mulle Soome väga meeldib ja Helsingi on minu jaoks alati suvelinn olnud. Need Helsingi laevad sõidavad nagu narrimiseks mul kogu aeg muudkui rannast mööda ka. Ma lihtsalt ei saanud teistmoodi, kui pidin laevapiletid ära ostma. Mõtlesin, et kasutan selle aasta viimaseid sooje ilmu, käin Allas Pooli mereäärses vabaõhujulas, mõnes heas kohas söömas, vaatan mingit Tove Janssoni muralit, aga esiteks ja ennekõike Suomenlinnas. Piinlik tunnistada, aga ma polnud seal kunagi käinud. Suomenlinna on UNESCO maailmapärandi nimekirja koht. Need on alati üsna kindla peale minek, kui just Struve kaare punktiga tegu pole.

Allas Pool ja Suomenlinna praami kai on Helsingi pool küll täpselt Viking line`i terminali juures, aga ma läksin ikkagi Tallinkiga üle. Eesti asi ikkagi ja muud põhjused ka. Lisaks mõtlesin, et proovin sel aastal rattaga üle lahe käimise ka ära. Minu juurest sadamasse on 13 kilomeetrit häid rattateid ja elan ma sadama suhtes nö õigel pool linna, st ei pea rattaga läbi kesklinna trügima. Tallinkiga maksab ratta ülevedu 5 eurot üks ots, edasi-tagasi kokku siis 10. Helsingis saab muidu päevaks ratast laenutada viie euro eest. Nii et kui raami suuruse või muu eelistuse tõttu pole kindlasti soovi oma ratast kasutada, tuleb selle päevatripiks kohapealt laenutamine odavam. Või nagu minu puhul: rattaga sadamasse sõitmine on minu jaoks kõige odavam, mugav ja kiire. See on minu meelest väga hea, et meil nüüd siin asjad sedasi on, et ratas on mitte ainult arvestatav, vaid vahel ka parim lahendus.

Rattaga saab laevale autoteki kaudu, sadamasse sissesõit käib koos autotega. Kahe värava kohal põles ilusti kohe see märk ka, et ratturid on sinna teretulnud. Pärast tuli autodega koos ootealal seista, aga mind suunati eraldi ritta, kus ma siis üksi ootasin. Helsingi suunal teisi rattureid ei olnud. Algul oli natuke imelik ja üksinda olla sedasi keset autoridu, aga pärast tuli samasse ritta üks naismootorrattur ka. Ma proovisin talle sõbralikult naeratada, aga ta ei teinud minust väljagi. Mulle tundub, et ratturid ja mootorratturid on siis vist ikkagi eri klass, kuigi olime samasse ritta suunatud.

Laeva sissesõiduks tõmmati mind sõiduautode alalt ära cargo-alale ja laeva pidin sõitma koos rekade, mitte sõiduautodega. Rataste hoiukoht oli cargo-tekil, mis oli selles mõttes hea, et cargo-tekk on kõige alumine ja ma ei pidanud tänu sellele järsust laevarambist ennast ülemisele tekile üles väntama, aga selles mõttes halb, et üksiku ratturina suurte autode vahel oled sa väga väike. Laevaks oli 7.30se väljumisega MyStar. Seal on rataste hoiukoht kohe üsna vööris ühes nurgakeses, kus muidu koormarihmu ja tõstetroppe hoitakse. Rattahoidik on täpselt seda tüüpi, mis mulle üldse ei meeldi -- üks ratastest tuleb suruda peenikesse vahesse ja kui sul on ketaspidur, siis loota, et hoidik ketast kõveraks ei painuta.

Laeva hommikusöögibufees asusin nõukaajal sündinud õige eestlase kombel kohe suure süsteemsuse, järjekindluse ja pühendumusega tegutsema, et kahe tunni jooksul kindlasti 19,80 eest, mis oli hommikusöögi hind, tarbida kõike pakutavat, aga eelkõige soolalõhet. Mul on tunne, et lõpuks jäi minu osas Tallink bufeega siiski kasumisse, aga mulle ei jäänud ka tunnet, et ma oleks petta saanud.

Peale laevast välja sõitmist suunati mind cargo-alalt jälle sõiduautode juurde. Nagu Tallinnaski sadamaalal rattateid pole, sadamast saab välja koos autodega.

Helsingis panin ratta Kauppatorile rattahoidikusse lukku (lukk oli endal kaasas) ja läksin Suomenlinna praamile. Internetis ei soovitatud rattaga Suomenlinna minna, sest sest sealsed munakivitänavad pole ratta jaoks kõige mugavamad, lisaks oleks rattale tulnud eraldi pilet osta. Praamis ja saartel oli kohapeal muidu rattaid küll. UNESCO maailmapärand ei valmistanud jälle pettumust ja Suomenlinna oli vibe.

Tagasi Helsingis vedelesin Allas Pooli saunades ja basseinides ja lamamistoolides viimase sügispäikese käes ja üldse ei tahtnud sealt ennast püsti ajada, aga lõpuks hakkas kell päris palju saama. Vaatasin veel turul ja kaubahallis veidi kohalikku tänavatoiduskeenet, aga ma olin hommikul Rootsi lauas ikkagi tublit tööd teinud ja kõht oli lõhest veel täis. Mulle ei jäänud silma ka midagi sellist, mida ma oleks ainult proovimise pärast proovida tahtund. Tove Janssoni vaatama ei jõudnudki. Tagasiteel Länsiterminali vaatasin veel Helsingi arhitektuuri, mida ma olen järjest enam hindama hakanud.

Helsingi sadamas oli selles mõttes sama moodi, et sadamaalale tuli koos autodega sisse sõita. Rataste jaoks suunavaid märke ei olnud, nii otsisin endale ise kioski, mille juurest läbi sõita. Edasi tõmmati mind autodest eemale kõrvalritta, et siis sealt pärast cargo-tekile suunata. Seekord oli laevas veel üks rattur, korraliku matkavarustusega neiu, kelle rahvust ma ei küsinud. Talle ka need rattahoidikud üldse ei meeldinud, sest tal oli ratta külge kinnitatud matkakottide tõttu ratta raskuskese kõrgel ja ta kartis, et ratas läheb seal lihtsalt ümber. Kui ma talle oma ketaspiduri muret kurtsin, siis see pool teda eriti ei häirinud. Hiljem tekkis sinna rattahoidukusse veel üks elektritõuks ka lisaks juurde.

Laevas jalutasin kohe sirgelt Burger Kingi, sest nüüdseks oli hommikusöögi lõhe küll kõik juba ära seeditud. Pärast otsisin endale mõnusa aknaaluse kohta, olin niisama ja kui muidu olin pidanud rannast vaatama, kuidas Helsingi laevad mööda sõidavad, siis nüüd sain mina laevast vaadata, kuidas me minu poolsaarest mööda sõidame.

Tallinnas tuli laevast jälle suurte autode vahel maha sõita, aga nüüd ma olin juba harjunud. Siin pool lähevad cargo- ja sõiduautode rajad sadamaalal kokku, tuleb katsuda endale kõige ohutum rada leida. Pärast on Reidi ja Pirita teel juba head rattateed.

Kodus sõin veel paki laevast ostetud lagritsat ära. Muud polegi.

Minu Must meri

 Ma astusin just Bulgaaria kassikaka sisse. Plätudega, aga hea, et needki jalas olid. Kahtlustan neid:

Mul on tunne, et neil ei ole seda siin linnas kuhugi matta, tänavad on kivised. Linnake ise on nunnu. Nimi on Nessebar. UNESCO maailmapärandi nimekirjas ja puha.

Nessebari jõudmiseks kõndisin Sunny Beachilt mööda Musta mere kallast 3 kilomeetrit. Pärast tuleb tagasi minna. Minu hotell on seal. Nessebari ja Sunny Beachi vahel liigub erinevat trasnporti ka, aga seljakotirändur minus ei taha.

Sinna sain nii, eile lendasin Burgasesse ja sealt sõitsin bussiga Sunny Beachyle. Takso oleks maksnud 45 eurot ja seljakotirändur minus ei tahtnud. Bussipilet oli umbes 4 eurot. Ühistranspordi osas on Google Maps siin kasutu. Tuleb leida peatus ja siis seal kohalikelt infot välja pumbata. Bussigraafik on üleval ka, aga seal ei ole mitte kirjas aeg, millal buss tuleb vaid see kellaaeg, mil ta liini alguspunktist välja sõidab. Hotellis oli hommikusöögiga umbes sama moodi. Kirjas oli, et algab kell 7.30, aga see tähendas, et nad hakkavad 7.30 seda valmis sättima. Ma veel mõtlesin, et enne söön ja siis teen meres hommikuujumise. Homme tean paremini ja enne ujun.

Lennukis juhtusin istuma ühe Ukraina pere keskele, kes rääkisid mind surnuks ja üritasid pirukatega toita. Nad olid muidu Zaporižžja tuumajaama kandist pärit, aga seal läks maru ohtlikuks. Pakkisid kohvrid ja läksid rongijaama. Seal oli silt, et buss Eestisse ja telefoninumber. Nad helistasid ja nii nad nüüd Eestis ongi. Varem käisid Krimmis puhkamas. Nüüd hakkasid Musta mere järele igatsema ja lendasid siia. See on nii neile kui mulle esimene kord Bulgaarias olla.

Ühe fenomeni lugu

 On aasta 1992. Rootsis Jönköngi läänis Huskvarna kandis hakkavad komme valmistama neli Lindströmi: Bernt, Ulrik, Birgitta ja Stefan. Nende nimede esitähtede kombinatsioonist saavad kommid ka endale nime -- Bubs.

Mõnda aega kasvasid asjad rahulikult, kuni nad enam rahulikult ei kasvanud. 2023. aastal ostis Bubsi ära Orkla, Norra päritolu põhiliselt toidusektorile ja esmatarbekaupadele keskendunud investeerimisettevõte. Tavapärane Orkla, osta parimatest parimat. Ka Eesti turul omab Orkla vägagi soliidseid operatsioone ja brände.

Vahepeal, aastal 2016, toimus veel midagi, mis algul kuidagi moodi asjasse ei puutunud, kuni ühel hetkel puutuma hakkas. Sündis lühivideoformaadi sotsiaalmeediaplatvorm TikTok. Siis see juhtus. Bubsi kommid läksid 2024. aasta alguses TikTokis viral`iks. Raske on lühidalt kirjeldada, mis edasi sai. Kui proovida seda arvude võrdlusesse panna, siis Skandinaavia poolsaarel on kokku 20 miljonit tarbijat. Nüüd oli Bubside järele tekkinud nõudlus üle 330 miljoni tarbijaga USA turul.

Kuvatõmmis TikTokist

Ja mitte ainult USA turul. Ka mul on kodus kaks teismelist. Kui mul vähegi Rootsi või Norrasse asja on, siis ilma Bubsideta tagasi Eestisse tulla ei tasu. Eesti turul on Bubside kättesaadavus kehv, aga eks hetkel ole igal pool nende järele nõudlus suurem kui pakkumine ja müügikanalid suudavad vastu tulla. Teismelisi maailmas juba jätkub. Eestis on Bubse võimalik jaemüügist minu teada saada vaid Prisma kaalukommide letist. Lahtine kaalukomm tegelikult oligi Bubsi põhiline väljund, kuigi toodetakse ka pisipakki pakendatud Bubse.

Mis on lisaks sotsiaalmeediale Bubsi eduloo taga? Tehnoloogiliselt ei ole seda tüüpi kommid toidutööstuses tegelikult midagi nii ainulaadset. Küll aga kasutab Bubs kommide valmistamisel väga selgelt erituvaid vormikujusid. Pealuu, ovaalid, rombid, peal kiri Bubs. Iseteeniduskastikestest komplekteeritud kaalukommide segust kommi suhu pannes jääb nii meelde, et see oligi Bubs. Pealegi meeldib inimestele, kui nad saavad ise oma käega endale toitu valida ja võtta nagu kaalukommide puhul. Tootmisel on paksendajana kasutatud tärklist, mitte näiteks alternatiivset loomset päritolu želatiini. Vegan on in. Kommid on hea tekstuuriga, pilkupüüdva värvikasutusega, ühes kommis kombineeritakse kokku eri värvid ja maitsed. Kui öeldi, et sa ei saa ühte kommi kokku panna lagritsa- ja vaarikamaitset, siis üks Lindströmidest võttis ja pani need kokku. Väidetavalt olevat ta juba lapsena armastanud katsetada erinevate kaalukommide omavahelise sobitamisega.

TikTokis räägitakse Bubsidest ka kui Rootsi kommidest, Swedish candy. Kindlasti ei tee Bubsidele halba ka neid saatev skandinaavialik kuvand.

Mis edasi? 2025. aastal valiti Orkla kommi ja snäki ärisuuna portfelli ettevõtteid koondav Orkla Snacks Bubsi edust kantuna ajakirja Time 100 kõige mõjukama ettevõtte hulka. Viimase aastaga on Oslo börsil noteeritud Orkla aktsia hind tõusnud 30%. Edasi tuleb Bubsil vaid aja proovile vastu panna.

Kuvatõmmis ajakirja Time lehelt

Mayhem

 Viisin lapsed sellel suvel esimest korda maale isapoolsete vanavanemate juurde. Vanaema oli neid juba ammu aega sinna nõudnud, aga selle suvega on läinud kuidagi nii, et juunis lõpetas vanem laps põhikooli. Ta kuulub meil ka nüüd siis ühiskonnagruppi põhiharidusega. Juulis olime algul Dolomiitides ja pärast Põhjamere ääres. Nii need nädalad käest ära kadusid.

Hakkasin lastega maale sõitma õhtul peale tööd. Mult oli palutud veel maalt linna tuua nende onu- ja tädipoeg, kellel pidi järgmine päev linnas võistlus olema. Ma ei täpsustanud mis võistlus täpselt. Õhtu kulgedes tundus korraks, et see osutus suureks veaks, aga pärast mõtlesin, et ega see midagi muutnud ei oleks, kui mul oleks eelinfot olnud.

Iseenesest kõlab operatsioon lihtsalt. Veidi alla kahe tunni sõitu, annan vanaemale üle kaks teismelist tüdrukut ja saan vastu kaks teismelist poissi, siis jälle veidi alla paaritunnine sõit ja võib päeva lõpetatuks lugeda. Maal käimine ei oleks siiski maal käimine, kui sellega omad tseremooniad ei kaasneks.

Esiteks pidin loomulikult istuma lauda. Olin selleks juba targu ette valmistunud ja maos ruumi hoidnud. Ämm oli valmistanud mu lemmiktoite. Pärast kuulasin raportit selle aasta põllutööde kulgemisest ja sellest, millisel põllul midagi kuidas kasvab. Siis tuli läbi käia taluaed ja -õu, vaadata, kuidas kasvab köögivili, puuviljad-marjad, maitseroheline ja ilutaimed. Kuigi maos enam ruumi polnud, selle juure tarbida ka valmis aiasaaduseid.

Edasi käsutati mind hernepõllule, millest enne välja ei lubatud, kui ämber on täis korjatud. Tegelikult on tegu söödahernega, aga värskena sünnib see süüa küll. Sel aastal oli hernes ikaldunud. Ikaldunud saak kuulub sissekündmisele, aga äi oli kaugemale metsa äärde oma tarbeks korjamiseks väikese riba seda hernest alles jätnud. 

Sel aastal on jubedalt putukaid ja seda eriti metsaveeres. Tunne oli nagu lehmal karjamaal. Vehkisin, mis ma vehkisin, lisaks hernestele sain põllult kaasa korralikult parmuhammustusi. Herneseemnega oli sel aastal sisse tulnud mingi imelik taim, mis erinevalt hernest ennast väga hästi tundis. Mulle tundus, et tegu on hirsiga. Ämm arvas, et võib olla küll. Panin ühe taime herneämbrisse, et hiljem parmuvabas keskkonnas täpsemalt süveneda.

Lisaks sain kaasa kaks purki mett. Mesilased on erinevalt hernest sel suvel tublid töötajad olnud.

Nõutavad tseremooniad läbitud, hakkasin tädi- ja onupoega linna sõiduks autosse käsutama.

“Ratas tuleb ka peale tõsta,” teatas üks poistest. Kõigist võimalikest spordialadest võisteldakse siis just rattakrossis. Jama on see, et nagu autodega vahel on, paistab minu oma väljast suurem, kui seest on. Rattaraami mul ka pole. Kolm inimest autos tähendab seda, et saan alla lasta ainult ühe poole tagumisest istmereast. Mis omakorda tähendab, et ratas tuleb veidike väiksemateks juppideks teha, et see ära mahuks. Lootsin, et pääsen ainult esiratta eemaldamisega, aga ei mitte. Isegi pärast parimate inseneriteadmiste rakendamist kõige kompaktsema paigutuse leidmiseks oli selge, et tuleb minna ka tagumise ratta kallale, mis tähenab lisaks käiguvahetajaga nikeramist ja pidurite lahti tõstmist. Ma polnud seda ammu teinud ja kuna polnud minu ratas, siis pusisin päris kaua.

Tagasisõidul jooksis põlluvahel mulle teele jänes. Äkkpidurdus päästis olukorra. Kuigi tegu oli ilusa loomaga, jõudsin pidurdades tema kohta inetu sõna pillata, mille peale poisid ainult muigasid. Vähemalt pole tegu enam lasteaialastega. Sellised sõnad on inimestel ammu selged ja keegi ei saa mind süüdistada, et mina õpetasin. Hoidsin hinge kinni, et meepurgid vastu ratast puruks ei oleks lennanud.

Ei olnud. Linnas tuli ratas veel kokku panna. Pool üks öösel keset Kalamaja rattaosasid pagasnikust välja tõstes tabasin end mõttelt, et tüüpiline minu kadunud kaasa käekiri. Keset ööd ilmub välja mingi suguvõsa ratas, mida juppideks on vaja teha.

Järgmisel õhtul istusin peale tööd maja taga terrassil ja lüdisin herneid. See on esimene kord, kui saan kasutada sõna lüdima, kuigi õppidin selle ära juba üle 20 aasta tagasi teismelisena Faulkneri lugedes. Lüdimisega läks päris kaua, sest ikaldusaasta herne kaun on lühike ja oma tarbeks mineva herne jätab äi alati mürgitamata, mis tähendab, et see on hirmsasti usse täis. Vahepeal tegin ämbris kaasa toodud taimele pildiotsingu. Google ütles, et see on arvatavasti kukehirss.

Vaikselt hakkas kätte jõudma öö. Hoovis käis ringi naabrimees, kes oma kassi enne pimedat tuppa udjas. Kass jooksis selle peale üle tee metsa. Jäime naabriga jutustama. Ma olin siiani arvanud, et minu kass saab tema oma käest peksa, aga ta vihjas diskreerselt, et tema arvab vastupidi ja minu oma on hoopis see, kes tema oma terroriseerib. Selles osas pidi ta muidugi minu oma tublidust möönma, et ta ei välju kunagi hoovist. Ka tuleb minu kass kenasti õigel ajal ise tuppa, samas kui tema kass vastu ööd metsa putkab. Hiiri toovad vahel koju mõlemad ja väljas tualetis käia ei oska kumbki. Ta lootiski, et küllap pissihäda ta kassi lõpuks ikka koju ajab.

Läksin tuppa, et herned ära blanšeerida ja siis sügavkülma panna. Kogu selle mayhem’i peale sain sellise koguse külmutatud herneid, mis poes umbes viis eurot maksab, aga see polegi oluline. Tänu mayhem’ile oskan nüüd ära tunda kukehirssi, sain teada uusi asju oma naabri kassi kohta, kasutada sõna lüdima ja kui mul on nüüd vaja veel rattal tagumist ratast alt ära võtta, läheb see edaspidi kiiremini.

Tänavalambi otsas istub toonekurg

 Kui mul on selleks võimalust, armastan hommikuti tööle sõita pikemat teed pidi, suure neljarealise maantee asemel mööda kitsast põlluvaheteed ja üle jõe. On jaanijärgne hommik. Nagu ikka siis, kui punased kalendripühad nädalavahetusele ei ole juhtunud, on nende ajal kaks päeva jutti sadanud. Tänavavalgustuslambi otsas istub kajaka kombel toonekurg, kes on sorgus tiivad kuivatamiseks kormorani moodi laiali ajanud. Tal on pojad pesas arvatavasti juba seda mõõtu, et vanalinnud ei taha nendega koos enam hästi sinna ära mahtuda.

Toonekurg, nime poolest lind toonelast, surnute riigist, kellest on aga teada, et ta hoopis uut elu, lapsi, toob. Just nagu iga surm kannab endas teadmist ülestõusmisest, igavesest elust või taassünnist, kuidas kellele määratud või ta ise uskuda on võtnud.

Muinaslooline toonekurg, kes ometi ei pääse maistest muredest ja peab kajaka kombel lambi otsas istudes kormorani moodi tiibu kuivatama, sest pesas on jäänud kitsaks ja kaks päeva on sadanud.

Meie poolsaar, muud loomad ja teiste saarte lunnilinnud

 Meil ikka tavapärane elu. Pühapäeva hommikul ärkasin selle peale, et mu kass tegi sellest häält, nagu üritaks keegi teda tappa. Mulje oli petlik. Naabride hall kass oli jälle meie terrassil ja tegelikult üritas hoopis minu kass teda tappa.

Siis käisin korra rattaga Haabneeme keskusest paari peiulilletaime toomas. Kui tagasi tulin, jooksis hall kass parajasti meie värava juures üle tee metsast teiste naabrite hoovi. Meie hoovis jooksis ringi naabrimees, kes uuris, ega ma mingit musta kassi pole näinud.

Mina, segaduses: “Musta? Musta ei ole, aga halli küll.”

Naabrimees: “Jajah, no halli. Sai rihmast lahti enne. Äkki läheb tänavale, autod sõidavad jne.”

Ühest küljest võiks oma kassi värvi teada, aga samas eks ta tõesti on üsna tumehall ka. Ja ega ma isegi pean vahel ise hetke järele mõtlema, kui mu laste sünniaastat küsitakse. Seda ma kõvasti ei öelnud.

Ütlesin, et  mis autoteesse puutub, siis kassil ammu käidud, sai hakkama küll. Lisaks on ta siin pool päeva oma parimat elu elanud ja naabruskonna kassidega kakelnud, aga mine vaata nüüd kõrvalmaja hoovi, sest kass traavis just saba seljas sinna.

Minu kass väravast välja ei lähe. Selle eest suudab umbes saja ruutmeetrisel terrassiesisel murulapilgi ennast uskumatult paljudesse sekeldustesse mässida. Pühapäeva lõpetuseks sai ta jälle mesilaselt nõelata. Silmavahe on nüüd pooleteistkordseks paistetanud. Et ta ka üldse ei õpi. Iga kevad sama jama. Üle kevade tuleb tuppa üks esikäpp teisest kaks korda suurem, üle kevade nina topeltlai.

Mina ostsin pühapäeva lõpetuseks endale ja lastele augustikuusse odavad lennupiletid Islandile. Kui odavate lennupiletite juurde hakkasin majutusi vaatama, tekkis muidugi tunne, et see reis võib mind veel pankrotti viia. Lisaks nõuavad lapsed seal sinisesse laguuni. Islandil on neid sooja veega siniseid lombikesi muidugi teisigi ja palju odavamaid, kui sinine laguun. Mõned isegi tasuta, mine ja uju ainult, aga need teised lombikesed pole TikTokis nii kuulsaks saanud ja see pole see.

Mina loodan Islandil lunne näha. Ma käisin paar nädalat tagasi Iirimaal. Seal muuhulgas ka väikesel matkaringil rannikul. Lunnilinde ei näinud, kuigi neid pidi sealgi olema. Sellest polnud tegelikult suurt midagi, kuigi ma natuke olin ikka lootnud mõnda kohata. Ilusaid vaateid jagus sellest hoolimata. Mul ei ole isegi oma väikese varba küünest kahju, mille halbade tennistega mäkke ronimine Iirimaal mulle maksma läks. Lunnid saavad Islandil ka uue võimaluse.

Need pildid on Iirimaalt

Meie poolsaar ja muud loomad

Eile oli ilus õhtu. Õhk vihmast värske, temperaruuri poolest täitsa timm lühikese varruka kevadilm. Mina korraldasin terrassi, lapsed otsustasid ratastega viis kilomeetrit Kelvingisse mere äärde sõita. Neile meeldib seal.

Tee Kelvingisse läheb läbi metsa. Korraga sain vanemalt lapselt äreva kõne: ilves! Keset teed! Ütlesin, et hoidku eemale, aga peale väikest mõtlemist, et enne eemale hoidmist tehku pilti ka.

Pilti ilvesest lapsed ei saanudki. Nagu vanem koju jõudes situatsiooni kulgu kommenteeris: “Põgenesime.” Kirjelduse järgi oli täitsa ilves. Algul vaatasid, et mingi imelik musta otsaga lühikese sabaga koer läheb üle tee, aga siis said aru, kellega tegu. Umbes samas kohas juhtusid kokku, kus ma paar korda olen põdraga sattunud tõtt vaatama. Kohalikust FB-grupist neid ilveseraporteid meil aeg-ajalt ka ikka tuleb.

Mina seda Viimsi ilvest pole nägema sattunud. Ega tegelikult üldse ilvest looduses näinudki. Küll aga juhtusin mõni aeg tagasi paari kilomeetri kaugusel kodust metsas uidates kopra elupaigale. Kobras oli olnud väga töökas ja üle ujutanud päris suure ala, kuhu jäi ka mobiilimasti ümbrus ning paari kohaliku väiketootmise-ettevõtte aiatagused ja osa hoovi.

Kak raz oli eile “Aktuaalses kaameras” juttu linnarebastest, kes on paljude jaoks probleem, aga mitte kellegi mure. Kohalik omavalitsus vaatab keskkonnaameti pole, keskkonnaamet kohaliku omavalitsuse. Õppisin sellest uudislõigust uue sõna: nuhtlusisend.

Neid poollinnastunud rebaseid on meil siin Viimsis ka, kuigi viimastel aastatel oleks nagu vähemaks jäänud. Minu meelest ei tulnud nad metsast, vaid on 10-12 aastat tagasi ülevalt Lasnamäel alla mere poole liikunud linnarebaste sugu. Pringis elas üks eriti julge koleda kärntõvega isend. Naabrid räägivad, et vahel on rebased ka meil hoovis luusimas käinud. Üksvahe, kui neid eriti tihti tundus aeda sattuvat, pelgasin isegi kassi terrassile lasta. Ta on mul kodu osas väga kaitsev ja nagu meie terrassile juhtunud võõraste kassidega kokkupuudetest näha on olnud, kipub konfliksituatsioonides oma võimeid raevukalt üle hindama.

Varakevadel elas meil hoovis mõned kuud pisike jänes. Meie tänaval on nii, et mitu ridaelamut on ühe aia sees koos ja nii tuleb kokku päris suur territoorium. Hekke ja haljastust peitu pugemiseks jagub, tärkavaid võilillelehti ka. Kui inimestel on siin hea elada, siis miks ei võiks jäneselgi olla. Algul arvasin, et tegu on kellegi plehku saanud kodujänesega. Üheks pere meil kõrvalmajast küülikuid pidas ja suvel olid nad ikka hoovis murul miniaedikus. Nii palju kui ma tean, hüppavad jänesed päris kõrgele ja kaevavad nagu saatanad, nii et põgenemisteooria tundus loogiline. Naabrinaine teadis siiski rääkida, et see hoovi oma, kuigi pisike, oli metsjänes mis metsjänes, sest naabril koduküülikuid enam ei ole ja ta oli sellele hoovijänesele korra ka porgandit pakkunud. Seda, mis moodi see pakkumine käis, ma küsida ei jõudnudki, sest meil oli asisemaid jutte tol hetkel tarvis rääkida. Nimelt oli meil parajasti käimas selle terrassi vahetus, kus ma praeguse jutu esimeses lõigus eilsel värskel kevadõhtul toimetasin ja mida mu kass on valmis oma elu hinnaga konkurentloomade eest kaitsma.

Nüüd pole jänest enam ammu näha olnud. Mulle see jänesepersiood muidu meeldis, kassile ka. Vaatas huviga tema toimetamisi ja ei läinud isegi siis ärevaks, kui jänes tema kallile terrassile lähenes. Loomadest jagab ta sõbralikult territooriumi veel siiliga, kes suvel vahel meil hoovis toimetamas käib, puugirida järel. Siilid kannavad hirmsasti puuke. Aga suveõhtutel jälgib kass rahulikult, kuidas siil heki all sahistab.

Hoovijänese perioodil raporteerisid lapsed, et olid aia peal kulli istumas näinud. Selle kohta ei oska ma midagi arvata ega tea, kui palju nad siin linna ja looduse piiril kasvades linde on tundma õppinud.

Maja ees käivad veel põdrad ja kitsed. Olen täheldanud, et viimased eriti peale tormi, kui kõik on rahulikuks jäänud ja loodus ootab, millal päike jälle välja tuleb.

Lisaks on siin kohalikel ka kodukitsi. Mu kunagine töökaaslane sai bussi oodates kord isegi ühelt hammustada. Jah, ma ütleks, et inimese peetavate loomadega on siin vist tõesti rohkem intsidente kui nende loomadega, kes ennast ise peavad. Nuhtlusisend ei saa ma küll ühegi kohta öelda.