Meie poolsaar, muud loomad ja teiste saarte lunnilinnud

 Meil ikka tavapärane elu. Pühapäeva hommikul ärkasin selle peale, et mu kass tegi sellest häält, nagu üritaks keegi teda tappa. Mulje oli petlik. Naabride hall kass oli jälle meie terrassil ja tegelikult üritas hoopis minu kass teda tappa.

Siis käisin korra rattaga Haabneeme keskusest paari peiulilletaime toomas. Kui tagasi tulin, jooksis hall kass parajasti meie värava juures üle tee metsast teiste naabrite hoovi. Meie hoovis jooksis ringi naabrimees, kes uuris, ega ma mingit musta kassi pole näinud.

Mina, segaduses: “Musta? Musta ei ole, aga halli küll.”

Naabrimees: “Jajah, no halli. Sai rihmast lahti enne. Äkki läheb tänavale, autod sõidavad jne.”

Ühest küljest võiks oma kassi värvi teada, aga samas eks ta tõesti on üsna tumehall ka. Ja ega ma isegi pean vahel ise hetke järele mõtlema, kui mu laste sünniaastat küsitakse. Seda ma kõvasti ei öelnud.

Ütlesin, et  mis autoteesse puutub, siis kassil ammu käidud, sai hakkama küll. Lisaks on ta siin pool päeva oma parimat elu elanud ja naabruskonna kassidega kakelnud, aga mine vaata nüüd kõrvalmaja hoovi, sest kass traavis just saba seljas sinna.

Minu kass väravast välja ei lähe. Selle eest suudab umbes saja ruutmeetrisel terrassiesisel murulapilgi ennast uskumatult paljudesse sekeldustesse mässida. Pühapäeva lõpetuseks sai ta jälle mesilaselt nõelata. Silmavahe on nüüd pooleteistkordseks paistetanud. Et ta ka üldse ei õpi. Iga kevad sama jama. Üle kevade tuleb tuppa üks esikäpp teisest kaks korda suurem, üle kevade nina topeltlai.

Mina ostsin pühapäeva lõpetuseks endale ja lastele augustikuusse odavad lennupiletid Islandile. Kui odavate lennupiletite juurde hakkasin majutusi vaatama, tekkis muidugi tunne, et see reis võib mind veel pankrotti viia. Lisaks nõuavad lapsed seal sinisesse laguuni. Islandil on neid sooja veega siniseid lombikesi muidugi teisigi ja palju odavamaid, kui sinine laguun. Mõned isegi tasuta, mine ja uju ainult, aga need teised lombikesed pole TikTokis nii kuulsaks saanud ja see pole see.

Mina loodan Islandil lunne näha. Ma käisin paar nädalat tagasi Iirimaal. Seal muuhulgas ka väikesel matkaringil rannikul. Lunnilinde ei näinud, kuigi neid pidi sealgi olema. Sellest polnud tegelikult suurt midagi, kuigi ma natuke olin ikka lootnud mõnda kohata. Ilusaid vaateid jagus sellest hoolimata. Mul ei ole isegi oma väikese varba küünest kahju, mille halbade tennistega mäkke ronimine Iirimaal mulle maksma läks. Lunnid saavad Islandil ka uue võimaluse.

Need pildid on Iirimaalt

Meie poolsaar ja muud loomad

Eile oli ilus õhtu. Õhk vihmast värske, temperaruuri poolest täitsa timm lühikese varruka kevadilm. Mina korraldasin terrassi, lapsed otsustasid ratastega viis kilomeetrit Kelvingisse mere äärde sõita. Neile meeldib seal.

Tee Kelvingisse läheb läbi metsa. Korraga sain vanemalt lapselt äreva kõne: ilves! Keset teed! Ütlesin, et hoidku eemale, aga peale väikest mõtlemist, et enne eemale hoidmist tehku pilti ka.

Pilti ilvesest lapsed ei saanudki. Nagu vanem koju jõudes situatsiooni kulgu kommenteeris: “Põgenesime.” Kirjelduse järgi oli täitsa ilves. Algul vaatasid, et mingi imelik musta otsaga lühikese sabaga koer läheb üle tee, aga siis said aru, kellega tegu. Umbes samas kohas juhtusid kokku, kus ma paar korda olen põdraga sattunud tõtt vaatama. Kohalikust FB-grupist neid ilveseraporteid meil aeg-ajalt ka ikka tuleb.

Mina seda Viimsi ilvest pole nägema sattunud. Ega tegelikult üldse ilvest looduses näinudki. Küll aga juhtusin mõni aeg tagasi paari kilomeetri kaugusel kodust metsas uidates kopra elupaigale. Kobras oli olnud väga töökas ja üle ujutanud päris suure ala, kuhu jäi ka mobiilimasti ümbrus ning paari kohaliku väiketootmise-ettevõtte aiatagused ja osa hoovi.

Kak raz oli eile “Aktuaalses kaameras” juttu linnarebastest, kes on paljude jaoks probleem, aga mitte kellegi mure. Kohalik omavalitsus vaatab keskkonnaameti pole, keskkonnaamet kohaliku omavalitsuse. Õppisin sellest uudislõigust uue sõna: nuhtlusisend.

Neid poollinnastunud rebaseid on meil siin Viimsis ka, kuigi viimastel aastatel oleks nagu vähemaks jäänud. Minu meelest ei tulnud nad metsast, vaid on 10-12 aastat tagasi ülevalt Lasnamäel alla mere poole liikunud linnarebaste sugu. Pringis elas üks eriti julge koleda kärntõvega isend. Naabrid räägivad, et vahel on rebased ka meil hoovis luusimas käinud. Üksvahe, kui neid eriti tihti tundus aeda sattuvat, pelgasin isegi kassi terrassile lasta. Ta on mul kodu osas väga kaitsev ja nagu meie terrassile juhtunud võõraste kassidega kokkupuudetest näha on olnud, kipub konfliksituatsioonides oma võimeid raevukalt üle hindama.

Varakevadel elas meil hoovis mõned kuud pisike jänes. Meie tänaval on nii, et mitu ridaelamut on ühe aia sees koos ja nii tuleb kokku päris suur territoorium. Hekke ja haljastust peitu pugemiseks jagub, tärkavaid võilillelehti ka. Kui inimestel on siin hea elada, siis miks ei võiks jäneselgi olla. Algul arvasin, et tegu on kellegi plehku saanud kodujänesega. Üheks pere meil kõrvalmajast küülikuid pidas ja suvel olid nad ikka hoovis murul miniaedikus. Nii palju kui ma tean, hüppavad jänesed päris kõrgele ja kaevavad nagu saatanad, nii et põgenemisteooria tundus loogiline. Naabrinaine teadis siiski rääkida, et see hoovi oma, kuigi pisike, oli metsjänes mis metsjänes, sest naabril koduküülikuid enam ei ole ja ta oli sellele hoovijänesele korra ka porgandit pakkunud. Seda, mis moodi see pakkumine käis, ma küsida ei jõudnudki, sest meil oli asisemaid jutte tol hetkel tarvis rääkida. Nimelt oli meil parajasti käimas selle terrassi vahetus, kus ma praeguse jutu esimeses lõigus eilsel värskel kevadõhtul toimetasin ja mida mu kass on valmis oma elu hinnaga konkurentloomade eest kaitsma.

Nüüd pole jänest enam ammu näha olnud. Mulle see jänesepersiood muidu meeldis, kassile ka. Vaatas huviga tema toimetamisi ja ei läinud isegi siis ärevaks, kui jänes tema kallile terrassile lähenes. Loomadest jagab ta sõbralikult territooriumi veel siiliga, kes suvel vahel meil hoovis toimetamas käib, puugirida järel. Siilid kannavad hirmsasti puuke. Aga suveõhtutel jälgib kass rahulikult, kuidas siil heki all sahistab.

Hoovijänese perioodil raporteerisid lapsed, et olid aia peal kulli istumas näinud. Selle kohta ei oska ma midagi arvata ega tea, kui palju nad siin linna ja looduse piiril kasvades linde on tundma õppinud.

Maja ees käivad veel põdrad ja kitsed. Olen täheldanud, et viimased eriti peale tormi, kui kõik on rahulikuks jäänud ja loodus ootab, millal päike jälle välja tuleb.

Lisaks on siin kohalikel ka kodukitsi. Mu kunagine töökaaslane sai bussi oodates kord isegi ühelt hammustada. Jah, ma ütleks, et inimese peetavate loomadega on siin vist tõesti rohkem intsidente kui nende loomadega, kes ennast ise peavad. Nuhtlusisend ei saa ma küll ühegi kohta öelda.

Minu troopilised lapsed

 Mulle meeldib eksperimenteerida veidi eksootilisemate söödavate taimede kasvatamisega. Nii on mu magamistoas:

1. Nurgas greibipuu. Kasvatatud poegreibi seemnetest. Kui selle lehti sõrmede vahel hõõruda, lõhnab see nagu ime.

2. Litšipuu. Ei mäletagi, kas kasvama pandud Eesti poest ostetud või mõnelt reisilt kaasa toodud seemnest. Peale viimast ümber istutamist kiratses mõned nädalad ja arvasin juba, et nüüd läheb välja ka, aga viimased paar päikselist ilma tõid tal eluisu kenasti tagasi. Nüüd on ta mõne päevaga latva isegi paar uut lehekest kasvatanud. Noored lehed on alguses punakat tooni.

3. Neli datlipalmi. Osad peaks olema Egiptuses söödud datlite seemnetest, osad siit poodidest saadud viljade omadest. Kolm pisemat jagavad omavahel potti, aga kõige tublimal, mis juba täitsa palmi ilmet hakkab võtma, on eraldi pott. Tublid on nad tegelikult kõik, sest tegu on mu kassi lemmiktaimedega, mille lehti ta järjekindlalt lätsutada armastab, kuigi tal selle tarbeks aknalaual potis spetsiaalne muru on olemas.

4. Napoli katakombide juurest nopitud kaktusvilja seemnetest kasvanud paarkümmend kaktusetaime. Näpud said tihedalt okkaid täis seda vilja korjates. Kasvavad kõik koos ühes lapikus potis ja see näeb välja nagu minimets. Väidetavalt peaks neid kaktuseid ka marineerida saama. Kuna mets kipub veidi võssa kasvama, tuleb varsti arvatavasti seal üks harvendus ja marineerimine ette võtta.

5. IKEA allahindlusnurgast leitud pisike Arabica kohvipõõsas. Kasvab jõudsalt. Loodan ta ühel päeval õitsema meelitada ja sealt veel marju-kohviube saada.

Lisaks ootavad soojemaid ilmu, et tekstiilist kasvukotis terrassile kolida kolm bataaditaime. Taimed kasvatasin poebataadist ise ja spetsiaalse luugiga köögiviljade kasvukoti tellisin Aliexpressist. Ma pole selle üle uhke, aga just sealt ta tuli. Maksis paar eurot ja on maru praktiline, sest luugist saab vaadata, kas taimed on juba mugulad alla ajanud.

Tulevikuambitsioon on omada seemnest kasvatatud oliivi- ja kakaopuud.

Greip

Vasakult: litši, dattel, dattel, dattel ja veel üks dattel

Bataat ja Aliexpress