Surmal on tema nimi

 Käisin lasketiirus. Käisin selle pärast, et viimasest korrast oli möödas juba päris mitu aastat ja tulirelvad on mulle vastumeelsed. Võiks isegi öelda, et mul on kerge foobia. Sellised asjad kipuvad ajaga süvenema ja on hea hoida oma hirmuga kerget kokkupuudet, et see väga hulluks ei läheks. Minu instruktor sõnastas selle umbes nii, et elus võib ette tulla igasuguseid situatsioone ja mõnikord ka selliseid, kus on parem mitte liiga tulirelvi võõrastav olla. Selline oli enne tiiru minekut olnud ka minu enda mõttekäik.

Üldiselt oli nii, nagu eelmisest korrast mäletasin. Pumppüss on ikka ebameeldiv ja parim relv on Glock 17. Ei imesta, et nii politsei kui sõjavägi seda kasutab ja see nii levinud on.

Kodus hakkasin kohe ahnelt Glocki ajalugu neelama. Patrick Deville kirjutas kunagi Alexandre Yersini kohta umbes nii: katkul on tema nimi -- Yersinia pestis. Gaston Glockist lugedes mõtlesin mina: surmal on nüüd tema nimi. See ei ole küll ilus mõte, aga just nii ta mulle pähe tuli.

Glock 17 disainis Gaston Glock. See oli üldse esimene tulirelv, mille ta elus disainis ning see osutus kohe üliedukaks. Gaston Glock oli siis 52-aastane. Päris mees metsast ta muidu polnud. Glock oli selleks ajaks tugeva materjaliteaduse taustaga insener ja firmaomanik, tema meeskonda kuulus veel teisigi insenere.

1999. aastal elas Glock üle tapmiskatse. See oli tellimustöö, mille taga üks tema kolleeg. Mõrvar ründas Glocki kummivasaraga ja 70-aastane maailma tuntuimaid tulirelvaloojaid sai saatuse irooniana tast võitu hoopis tänu oma rusikatele. 

Gaston Glock suri mullu detsembris 94-aastasena.

Armastada omamata

 Ma loen viimasel ajal harva, sest need õiged raamatud annavad ennast kuidagi raskelt kätte. Vahel vean raamatukogust uue hunniku koju, loen mõned kümned leheküljed ja viin muist laenutatutest sama targalt kõlbmatutena tagasi. Vahel juhtun siiski mõne sellise otsa, mis on minu jaoks kirjutatud. Selle asemel, et seda siis gurmeetoiduna mekutades nautida, kugistan raamatu ühe hingetõmbega alla.

Kinnuneniga läks nüüd sama moodi. Kui raamatukoguhoidjalt soovitusi küsisin, pistis ta mulle pihku Kinnuneni "Ei öelnud, et kahetseb", mille ma üsna kahtlevalt vastu võtsin. Raamatukoguhoidja ütles, et pidi olema rasketel teemadel. Hingasin "Ei öelnud, et kahetseb" paari õhtuga sisse. Rasketel teemadel oli küll, aga mitte raske lugemine. Mul tuli usk Soome kirjandusse kohe tagasi. Kinnunen oli kirjutanud ladusalt ja Jan Kaus tõlkijana ladusalt eesti keelde ka ümber pannud.

Minu usk Soome kirjandusse tuli tagasi ja tõin raamatukogust teise Kinnuneni, seekord "Peraküla", ka Jan Kausi tõlkes. Kinnuse "Nelja tee rist" ei jäänud riiulist kohe näppu. Otsustasin seda saatuse märgina võtta ja "Nelja tee risti" järgmiseks korraks magustoiduks jätta.

"Peraküla" lugedes tuli mulle meelde üks episood ajast, millele ma viitan kui "siis, kui ma Tallinna ülikoolis käisin". Kuulasin siis oma lõbuks Jan Kausiga kirjanduskriitikat ja loovkirjutamist. Selle raames kirjutasin lühikese arutluse-essee ühest ütlemata tänamatust tegevusest, milleks on pärisnimede tõlkimine. Lõppjäreldus oli umbes selline, et kui ei oska või kahtled, siis ära puutu. Kaus ütles, et kui ta Kinnuse või Kinnuneni, ma ei mäleta enam, kuidas ta Soome nimesid eelistas käänata, "Peraküla" tõlkis, otsustas ta ka kohanume Lopotti tõlkida Perakülaks, aga ei tea siiani, kas tegi õigesti. Kuna ma siis "Peraküla" lugenud polnud, ei osanud ka mina midagi arvata. Nüüd olen lugenud, aga ei oska endiselt.

Aeg, mil ma Tallinna ülikoolis käisin, ühtis koroonaajaga. Muist loenguist olid meil Zoomis ja nii tuli tundidesse tihti tükikesi osalejate kodudest kaasa. Ükskord, kui lektor Kaus kellegi taustal raamaturiiulit silmas, ütles ta, et mõnel korral võiks seda va Zoomi ka millegi positiivse jaoks kasutada ja kõik võiks oma koduseid raamaturiiuleid tutvustada. Zoom tundus talle sügavalt vastumeelne olevat. 

Mulle tuli kohe suur hirm peale. Mul ei ole kodus sisuliselt üldse raamatuid. Sellel on omad väga head põhjused. Ma olen minimalist ja maailmas on tegelikult väga vähe raamatuid, mida ma omada tahan. Lisaks on needki vähesed väga nišikad. Kuidas ma seletan kirjandusinimestele, et mul ei olegi kodus raamatuid või neid kõige õigemaid raamatuid? Ma olen märganud, et tihti kiputakse matsideks pidama kõiki, kes ei ela nii nagu hinnanguandja ise. Hukkamõist iseenesest ei ole minu jaoks häiriv, aga vahel on sellega tegelemine väsitav ja ma üritan kus võimalik seda vältida. Selle pärast tahtsingi lihtsalt öelda, et see, kui ma raamatuid ei oma, ei tähenda veel, et ma neid sügavalt ei armasta.

Hommikukohv Veneetsias

 Itaaliasse saab praegu nii odavalt, et ma ei saanud jätta minemata. Veetsin pika nädalavahetuse Veneetsias. Turiste oli piisavalt, et kõik kohad oleks avatud, aga piisavalt vähe, et hinnad mõistlikuna hoida ja tänavatel liiga suurt rüselust poleks.

Jalutasin laupäeva hommikul Canal Grande äärde turule. Võimalusel ostan Itaalias olles hommikuti kohvi Starbucksist, sest nii on lihtsam. Itaallastel on väga selgelt välja kujunenud kohvitraditsioonid, mida ma ei ole suutnud lõpuni selgeks õppida ja mis minu eelistustega päris ei ühti. Nende traditsioonide vastu eksides on aga väga lihtne riigireetmine toime panna. Kuna Starbucks nagunii nende jaoks vist üks suur solvang on, käin seal, sest nii on solvang vähem isiklik, kui valel ajal valet kohvi ja piima kohta valet sõna kasutades küsides.

Kui Starbucksi teenindaja mult topsi peale kirjutamiseks nime nõuab, on minu Starbucksi nimi Eeva. Minu pärisnimi kipub neile tihti üle jõu käima.
"E(e)va!" hõikas Veneetsia barista, aga juba oli üks teine tüdruk mu Eva kirjaga late endale krahmanud ja tahtist huultelt mu topsi kaanele oma DNAd panna.
Sekkusin. Peale 5 minutit madinat selgusid asjaolud. Pikk lugu lühidalt oli selline, et sel hommikul juhtus Veneetsia Starbucksi üks päris E(e)va ja üks Starbucksi nimega Eeva, kes olid tellinud samal ajal üsna sama joogi. Päris E(e)va lihtsalt ingverilisandiga, aga esimesena valmis saanud jook kuulus siiski Starbucksi Eevale ehk mulle. Jõin seda nautides vaadet Rialto sillale, aga lihtsalt see kohv küll kätte ei tulnud. See on minu Itaalia korduv muster.

Kohviga seotud riigireetmisega ja isiklikku laadi solvanguga sain siiski juba samal ennelõunal hakkama. Küsisin läbi juudi kvartali Murano saarele sõitmiseks sadamasse jalutes oma brunch`i-võiku kõrvale kohvi ja sain kohe biitingut: "Madam, see on veinibaar!!! Meil pole isegi kohvimasinat!"

Käige Veneetsias. Toit on hea ja vaated ilusad. Sel ajal, kui meie siin alles korstent õppisime ehitama, ehitasid nemad paleesid. See on uppuv Atlantis ja suurepärane linn.