Mayhem

 Viisin lapsed sellel suvel esimest korda maale isapoolsete vanavanemate juurde. Vanaema oli neid juba ammu aega sinna nõudnud, aga selle suvega on läinud kuidagi nii, et juunis lõpetas vanem laps põhikooli. Ta kuulub meil ka nüüd siis ühiskonnagruppi põhiharidusega. Juulis olime algul Dolomiitides ja pärast Põhjamere ääres. Nii need nädalad käest ära kadusid.

Hakkasin lastega maale sõitma õhtul peale tööd. Mult oli palutud veel maalt linna tuua nende onu- ja tädipoeg, kellel pidi järgmine päev linnas võistlus olema. Ma ei täpsustanud mis võistlus täpselt. Õhtu kulgedes tundus korraks, et see osutus suureks veaks, aga pärast mõtlesin, et ega see midagi muutnud ei oleks, kui mul oleks eelinfot olnud.

Iseenesest kõlab operatsioon lihtsalt. Veidi alla kahe tunni sõitu, annan vanaemale üle kaks teismelist tüdrukut ja saan vastu kaks teismelist poissi, siis jälle veidi alla paaritunnine sõit ja võib päeva lõpetatuks lugeda. Maal käimine ei oleks siiski maal käimine, kui sellega omad tseremooniad ei kaasneks.

Esiteks pidin loomulikult istuma lauda. Olin selleks juba targu ette valmistunud ja maos ruumi hoidnud. Ämm oli valmistanud mu lemmiktoite. Pärast kuulasin raportit selle aasta põllutööde kulgemisest ja sellest, millisel põllul midagi kuidas kasvab. Siis tuli läbi käia taluaed ja -õu, vaadata, kuidas kasvab köögivili, puuviljad-marjad, maitseroheline ja ilutaimed. Kuigi maos enam ruumi polnud, selle juure tarbida ka valmis aiasaaduseid.

Edasi käsutati mind hernepõllule, millest enne välja ei lubatud, kui ämber on täis korjatud. Tegelikult on tegu söödahernega, aga värskena sünnib see süüa küll. Sel aastal oli hernes ikaldunud. Ikaldunud saak kuulub sissekündmisele, aga äi oli kaugemale metsa äärde oma tarbeks korjamiseks väikese riba seda hernest alles jätnud. 

Sel aastal on jubedalt putukaid ja seda eriti metsaveeres. Tunne oli nagu lehmal karjamaal. Vehkisin, mis ma vehkisin, lisaks hernestele sain põllult kaasa korralikult parmuhammustusi. Herneseemnega oli sel aastal sisse tulnud mingi imelik taim, mis erinevalt hernest ennast väga hästi tundis. Mulle tundus, et tegu on hirsiga. Ämm arvas, et võib olla küll. Panin ühe taime herneämbrisse, et hiljem parmuvabas keskkonnas täpsemalt süveneda.

Lisaks sain kaasa kaks purki mett. Mesilased on erinevalt hernest sel suvel tublid töötajad olnud.

Nõutavad tseremooniad läbitud, hakkasin tädi- ja onupoega linna sõiduks autosse käsutama.

“Ratas tuleb ka peale tõsta,” teatas üks poistest. Kõigist võimalikest spordialadest võisteldakse siis just rattakrossis. Jama on see, et nagu autodega vahel on, paistab minu oma väljast suurem, kui seest on. Rattaraami mul ka pole. Kolm inimest autos tähendab seda, et saan alla lasta ainult ühe poole tagumisest istmereast. Mis omakorda tähendab, et ratas tuleb veidike väiksemateks juppideks teha, et see ära mahuks. Lootsin, et pääsen ainult esiratta eemaldamisega, aga ei mitte. Isegi pärast parimate inseneriteadmiste rakendamist kõige kompaktsema paigutuse leidmiseks oli selge, et tuleb minna ka tagumise ratta kallale, mis tähenab lisaks käiguvahetajaga nikeramist ja pidurite lahti tõstmist. Ma polnud seda ammu teinud ja kuna polnud minu ratas, siis pusisin päris kaua.

Tagasisõidul jooksis põlluvahel mulle teele jänes. Äkkpidurdus päästis olukorra. Kuigi tegu oli ilusa loomaga, jõudsin pidurdades tema kohta inetu sõna pillata, mille peale poisid ainult muigasid. Vähemalt pole tegu enam lasteaialastega. Sellised sõnad on inimestel ammu selged ja keegi ei saa mind süüdistada, et mina õpetasin. Hoidsin hinge kinni, et meepurgid vastu ratast puruks ei oleks lennanud.

Ei olnud. Linnas tuli ratas veel kokku panna. Pool üks öösel keset Kalamaja rattaosasid pagasnikust välja tõstes tabasin end mõttelt, et tüüpiline minu kadunud kaasa käekiri. Keset ööd ilmub välja mingi suguvõsa ratas, mida juppideks on vaja teha.

Järgmisel õhtul istusin peale tööd maja taga terrassil ja lüdisin herneid. See on esimene kord, kui saan kasutada sõna lüdima, kuigi õppidin selle ära juba üle 20 aasta tagasi teismelisena Faulkneri lugedes. Lüdimisega läks päris kaua, sest ikaldusaasta herne kaun on lühike ja oma tarbeks mineva herne jätab äi alati mürgitamata, mis tähendab, et see on hirmsasti usse täis. Vahepeal tegin ämbris kaasa toodud taimele pildiotsingu. Google ütles, et see on arvatavasti kukehirss.

Vaikselt hakkas kätte jõudma öö. Hoovis käis ringi naabrimees, kes oma kassi enne pimedat tuppa udjas. Kass jooksis selle peale üle tee metsa. Jäime naabriga jutustama. Ma olin siiani arvanud, et minu kass saab tema oma käest peksa, aga ta vihjas diskreerselt, et tema arvab vastupidi ja minu oma on hoopis see, kes tema oma terroriseerib. Selles osas pidi ta muidugi minu oma tublidust möönma, et ta ei välju kunagi hoovist. Ka tuleb minu kass kenasti õigel ajal ise tuppa, samas kui tema kass vastu ööd metsa putkab. Hiiri toovad vahel koju mõlemad ja väljas tualetis käia ei oska kumbki. Ta lootiski, et küllap pissihäda ta kassi lõpuks ikka koju ajab.

Läksin tuppa, et herned ära blanšeerida ja siis sügavkülma panna. Kogu selle mayhem’i peale sain sellise koguse külmutatud herneid, mis poes umbes viis eurot maksab, aga see polegi oluline. Tänu mayhem’ile oskan nüüd ära tunda kukehirssi, sain teada uusi asju oma naabri kassi kohta, kasutada sõna lüdima ja kui mul on nüüd vaja veel rattal tagumist ratast alt ära võtta, läheb see edaspidi kiiremini.