On mu sünnipäevanädalavahetus ja maha tuli selle talve viimane lumi. Mu ema räägib ikka, et kui ma sündisin, oli tema haiglasse minnes maas lumi ja külm lõikas nagu žiletiga. Kui ta minuga haiglast koju tuli, puhus soe tuul ja õitsesid lilled.
"Appi, kui sinised silmad sel lapsed on ja kust ta ükskord ometi endale kingi saab," mõtles ema mind esimest korda vaadates. Öeldakse, et kui naisel on teine varvas esimest pikem, hakkab ta mehest üle olema. Minul on esimesest varbast pikemad nii teine kui kolmas. Keeruline on olnud see mu tee siin maailmas läbi käia, aga seda mitte kingade pärast. Aprillikuu muutlik ilm andis mu emale rahutu meelega lapse, kes päevagi ilma midagi uut kogemata elada ei suuda.
Kass on pool hommikut terrassi ukse juures mu peale lõuanud, et ma lume sulataks ja ilma ära parandaks. Kui nüüd minu sünni ime või aastaaegade vaheldumise vääramatu kord peaks homme sooja tooma, hakkab ta igatahes arvama, et tema lõugamine töötas.
