Lõpmata paksu toruisolatsiooni paradoks

 Seoses ühe  hiljuti esile kerkinud praktilise olukorraga meenus mulle ülikooliajast täiesti ebapraktiline ja hüpoteetiline, aga üks minu lemmikprobleem. Selleks on lõpmata paksu isolatsiooni paradoks. Aastate jooksul olen seda vahel sobivas seltskonnas sobiva taustaga inimestega, kui muu vestlusteema lubab seda lauda tuua, ka jaganud, aga keegi mu kaasnohikutest ei kipu sellest üldsegi nii vaimustuses olema kui mina. Kuna isegi mu kaasinsenerid selle paradoksi osas mingit vaimustust üles ei näita, saan ma aru, et see kedagi tegelikult ei huvita. Aga man, mulle meeldib see probleem nii väga, et mind ei huvita, kas see kedagi huvitab või mitte. Ma lihtsalt panen selle siia kirja.

Kui meil on toru, milles liigub soe vedelik, on soojuskaod torust seda suuremad, mida suurem on toru soojust kaotav pind. Kui soojuskadude vältimiseks toru isoleerida, siis suureneb ka toru pind. Mida paksem isolatsioonikiht torule ümber panna, seda suuremaks toru pind läheb. See tähendab, et lõpmata paksu isolatsioonikihi korral muutuvad soojuskaod lõpmata suureks, sest ka toru pind on nüüd lõpmata suur.

Kui professor Mikkal meile omal ajal loengus seda vahvat paradoksi tutvustas, tekitas see probleem minus vaimustust ja hämmingut samal ajal. Umbes nii nagu kraanikausi äravoolutorust alla minev vesi kassis. Kuidas selline asi üldse saab võimalik olla? Mis must maagia see veel on? Nagu äravoolu kaduv kraanivesi kassi igapäevaelu tegelikult ei sega, ei vajanud lõpmata paksu toruisolatsiooni paradoks lõppkokkuvõtes ka seletust. Alles 20 aastat hiljem suutsin ma selle enda jaoks ära seletada.

Soojuskadude arvutamise valem, nagu ka kõik teised valemid, mida meile loengutes õpetati, on tegelikud mudelid mitte absoluutne tõde selle kohta, kuidas universumis asjad käivad. Need teoreetilised mudelid on väga kasulikud praktiliste probleemide igapäevaseks lahendamiseks. Lahendamiseks tavatingimustel, üldjuhul, enamlevinud situatsioonides jne. Lõpmata paks isolatsioonikiht ei ole kindlasti mingi tavapärane olukord ja selle pärast ei tohi antud mudelit sellistel juhtudel ka kasutada.

Tänan tähelepanu eest!

Murdu. II osa

Link I osale 

Murdu nime giid pooljuhuslikult korra siiski mainib. Seda pigem Murru tänapäeva, selle sulgemise järgse, mitte vanglaminevikuga seoses. Murdu on seotud ettevõttega, mis endise Murru vangla 2013. aastal riigi käest ära ostab. Mulle oleks nagu meelde jäänud ajakirjandusest läbi käinud infokild, et ta lootis seal hakata korraldama ekskursioone. Kas mäletan ma nüüd valesti või suurt edu seda ettevõtmist siis veel ei tundu saatvat. Ei tea, kas polnud aeg veel selliseks ajaks piisavalt küps või lonkas tol korral ettevõtmises midagi muud. Aeg läks edasi. Sotsiaalmeedia andmetel on ta seal viimastel aastatel siiski matkasid või tuure läbi viinud. Osalejate tagasiside tundub olevat positiivne. See koht tõmbab Murdut tagasi.

Koos vangla omapärase võluga avab tuuril mulle veelgi enam end selge tõsiasi, et Murru näol oli Murdu omal ajal saanud päranduseks tol hetkel ammu ajale jalgu jäänud monstrumi juhtimise. Vangla territoorium on hiiglaslik, hooned ehitatud erinevatel ajastutel ja riigikordade ajal, kuid kaasaegse vangla olmekorralduseks kõik ääretult ebaotstarbekad. Giid räägib aastakümneid toiminud kolooniatüüpi vanglast, kus elati barakkides, mis võimaldasid vangide üsna vaba omavahelist läbikäimist. Vangid oli harjunud ise oma vanglaelu juhtima. Seda kõike oleks pidanud ümber korraldama alamehitatud alamakstud vana süsteemi pärandikilde kandva meeskonnaga.

Hüppame nüüd tänase päeva ja 2006. aasta sündmuste vahelisse aega. On aasta 2021, algamas on viimane koroonatalv. Alustan uuel töökohal. Tegu rahvusvahelise hea mainega tööstusettevõttega, kus rakendatakse oma valdkonna maailmatasemel praktikaid. Lisaks parimatele praktikatele lubatakse mulle toeks kogenud ja erialaselt pädevat spetsialisti. Minu vastutusalaks on ohutus ja tööstushügieen. Kusagil taustal mainitakse pidevalt Murdut, nüüd küll perekonnanime, mitte vanglaaegse hüüdnimega. Ta juhib ühte viiest tootmisüksusest. Mind hoiatatakse, et temaga on keeruline töötada. Põgusate  kokkupuudete põhjal teen miljoni muu mõtte seas kusagil kuklas varsti järelduse, et see on inimene, kelle käsitlemisel tuleb veidi rohkem meetodeid valida ja võtta aeg, et enne talle lähenemist siidikindad kätte tõmmata. Mainitakse tema endist vanglakarjääri.

Mul on palju muud, millega tegeleda ja otsene segaja Murdu ei ole. Siiski uurin uudishimust ühelt endisel vangivalvurilt, mida see tähendab, kui vanglapersonalist kellelegi pannakse hüüdnimi. Midagi ei pidavat tähendama. Mõnele see lihtsalt tekib ja teisele mitte.

Hakkan vaikselt läbi käima viimase poole aasta ohutust puudutavaid raporteid, mida keegi seni lahti pole teinud. Ühelt realt leian Murdu umbes sellise sissekande: pean kirjutama seda nõmedat raportit, millest nagunii tolku pole ja mida keegi nagunii ei ole. Mis mul siis muud üle jääb, kui võtta pastakas ja sealt see raport lage vahtides välja imeda. (Ei ole täpne sõnastus, kuid mõte ja tonaalsus olid sellised. Lakke vahtimisest oli küll juttu.) Teen sissekandest snip`i ja saadan Murdule kommentaariga, et nüüd ikkagi keegi loeb seda ja sellised avaldused on kohatud. Murdu vabandab ja lubab edaspidi enam mitte vääratada. On selge, et ta kõnnib õhukesel jääl ja armastab katsetada piire.

Murdu töölõigu ohutusalased näitajad on kõige kehvemad, kuid siiski veel vastuvõetavuse piirides. Üldine heakord ja üldhügieen tema üksuses on tehase kõige nõrgem, kuid tuleb tunnistada, et seal tehakse ka tööoperatsioone, mille juures puhtuse ja korra hoidmine on kõige keerukam. Muigan omaette. Kuidas sel õnnetul ometi õnnestub endale alati see kõige tänamatum koht juhtida saada. Ühestküljest on tal nagu vabandus kõige nõrgemate ohutusnäitajate pärast, kuid pole märgata ka erilist initsiatiivi nende parendamiseks. On tunda, et ta ei usu kontserni rakendatavatesse meetoditesse. Nendesse, mis on välja töötatud maailma tipptegijate poolt.

Valitakse aasta parimaid töötajaid. Kategooriaid on mitmeid, üheks on aasta ohutuseeskuju. Töötajate hulgas läbi viidud anonüümsel küsitlusel on selles kategoorias kõige enam hääli saanud Murdu. Tundub, et Murdu meeskond teda hindab ja hoiab. Personalijuht, kes konkurssi korraldab, kirjutab mulle, et kas ma ohutusjuhina Murdule selle tiitli andmist toetan. Panen tema kandidatuurile veto. Auhind läheb järgmisena kõige enam hääli saanud inimesele. Aasta ohutuseeskujuks ei tohi mingil juhul olla inimene, kes armastab kõndida õhukesel jääl, katsetada piire ja lubab endale halvasti varjatud vaenulikkust kehtivatesse reeglitesse. See saadab töötajatele väga vale signaali.

Tööstussektori lipulaev, kuid ka paradiisis on muresid. Minu eelkäija on ettevõttest segastel asjaoludel lahkuma sunnitud, ülejäänud meeskond laiali jooksnud. Valdkonna järjepidevuses on pooleaastane lünk ja ohutus on valdkond, mis tahab järjepidevust. Mulle lubatud pädev väljaõppinud spetsialistil on küll potentsiaali, kuid puuduvad isegi mõned ohutusalased baasteadmised, tema töövõime on madal. Kogu süsteem on kunagi olnud tugeval vundamendil ja vana rasvakihi pealt mõnda aega omapead inertsist toiminud, kuid minu kohale jõudes on see rasvakiht juba otsa saanud. Ettevõtte tegutseb sektoris, mille tootmisspetsiifikat ma ei tunne. Iseenesest ei oleks see üldjuhul probleem, kuna see on õpitav ja olen kiire kohaneja, kuid antud juhul pole aega isegi kiireks kohanemiseks. Kriitilised kompetentsid on dubleerimata. Kui asi puutub ohutusse, võib minu teadmatusest tehtud halb otsus kehvade asjaolude kokkusattumisega kombineeritult maksma minna inimelu.

Teen peale kiiret järelemõtlemist enda jaoks ainuvõimaliku valiku -- ma annan üsna pea lahkumisavalduse. Teen seda ilma, et mind oleks ootamas uus töö ja olukorras, kus olen värskelt mehe matnud kahe lapsega üksikema. Statistiliselt asetab see mind meie ühiskonna kõige suurema vaesusriskiga inimrühma. Äsja alanud Ukraina sõda lisab üldist ebakindlust. 

Julgeid otsuseid pole ma elus veel siiski kunagi kahetsema pidanud. Üsna pea saan uue tööpakkumise. Seda veel pea kolmandiku võrra kõrgema palga ja tunduvalt tugevama motivatsioonipaketiga. Mingid mustrid jäävad end siiski kordama ka minu jaoks: mind võtab vastu osaliselt mehitamata ja osaliselt stagneerunud meeskond ja komplitseeritud juhtimisstruktuur. Üldse mitte see, mida mulle vestlusel lubati. Mul tuleb vastutada enama eest, kui minu käsutusse antud ressurssidega on võimalik tagada. Mõtlen ahastusega, kuidas just mul õnnestub alati sellised töökohad üles leida, kuid jään seekord tarmukalt paigale. Minu meeskonnas inimesi, kellele saan toetuda. Ma tunnen seekord valdkonda hästi. Olematute ressursside juures asun välja vahetama neid, kes on jäänud kinni vanadesse väärtustesse ja iganenud töökultuuri. Ei tagane selles, milles taganemine võiks tekitada ohtu inimese tervisele. Selleks, et hinnata oma otsuse paigale jääda ja teha, mis võimalik, õigsust, on veel liiga vähe vett merre voolanud.

Ma ei oska anda ka hinnangut, kas Murdu tegi Murrus seda, mis oli võimalik või saanuks teha midagi muud. Isegi inimlikust seisukohast ei oska ma kõigele sellele kuidagi vaadata. Justiitsministeeriumi kõrge ametnik on kommenteerinud, et Murdu oleks pidanud aumehena ise töölt lahkuma, kui oli selge, et ta seaduslike vahenditega oma tööd teha ei saanud. Aastal 2006 lohistasime vana vanglasüsteemi ja teatud vangide kontingendi näol vabas ühiskonnas ikka veel kaasa vana režiimi taaka. Kuidagi on pidanud meie vaba ühiskond oma kasvuraskused ja teismeaastad üle elama. Hea, et niigi läks.

Murdu. I osa

Siin kirja pandud Murdu lugu põhineb suures osas ajakirjanduses ilmunud materjalidel ja ülejäänus mu enda vahetul kokkupuutel täheldatul.

On reede, 4. augusti õhtu aastal 2006. Murru vanglas viib valvur vangi ühest kambrist teise, kaasvangide juurde aega veetma. Täpselt kelle käsul, loal ja soovil, on segane. Vist kurikuulsa politseinikutapjast eluaegse vangi Romeo Kalda poolt valvurile antud juhtnööride kohaselt ja mitte päris vanglas kehtinud reeglitele vastavalt, kuid vastutavate töötajate vaikival teadmisel. Vangide ja valvurite seas olid välja kujunenud omad käsuliinid. Käigul oli eesmärk -- transporditavale vangile soovitakse kaasvangide poolt peksa anda ja seda ka tehakse. Valvur viib läbi pekstud vangi tema kongi tagasi ja hiljem antud ütluste kohaselt ei märka tema juures midagi ebatavalist. Ka Romeo Kalda avaldab omakorda soovi kõnealust vangi näha, mille tarvis valvur ka teda kambrite vahet transpordib. Hiljem teavitab Kalda mobiiltelefoniga, mida tal ei oleks tohtinud vanglas olla, Rummu julgeolekuülemat peksmisest. Ju oli selge, et asi hakkab hapuks kiskuma. Julgeolekuülem laseb tund hiljem korrapidajal läbi pekstud vangi kontrollida. Valvurid leiavad ta peksmise tagajärjel tekkinud vigastustesse surnult.

Mängu tuleb Murdu, ametinimetusega vangla asedirektor, tol hetkel kõrgeim võim Murru vanglas. Murdu on tema hüüdnimi ja tema on see, kellele julgeolekuülem järgmise kõne teeb. Alles siis helistab ta politseisse. Murdu demonstreerib järgnenud sündmuskoha ülevaatusel avatust ja parimaid kavatsusi selle puutumatuse säilitamisel. Üht-teist läheb järeltegevustes siiski nihu: tolle õhtu sündmuste keerises olnud valvur väidab hilisemas intervjuus, et peksmisega seotud vangidel oli politsei järelvalve all olles võimalik omavahel suhelda ja lood klappima panna. Ajakirjandusse jõudnud detailide järgi on tolle õhtu sündmuseid ja info liikumist vangide ning valvurite vahel keeruline ajaliselt järjestada. Eri versioonides esineb lisaks lünkadele ka vastukäivuseid.

Vastukäiv on ka Murdu isiksus. Riigiorganitele, mille haldusalas Murru vangla oli, on Murdu juba pikemalt pinnuks silmas. Talle heidetakse ette vangide poolt toime pandud rikkumistele läbi sõrmede vaatamist ja isegi varjamist. Väidetavaks eesmärgiks vältida vangide mässu ja mitte näidata oma toimetulematust korra tagamisel. Murrus liiguvad vangide seas narkootikumid, keelatud sidevahendid ja muud esemed, lokkab vägivald. Samas on Murdu meeskond ka alamehitatud ja -makstud. Vanglaelu nõuetekohaseks korraldamiseks ebapiisavatest ressurssidest on Murdu ka teada andnud. Peale Murru vangi surmaga lõppeb peksmist teatab Murdu ninakalt, et kui kõrged härrased riigiametnikud oskavad sellistes oludes vanglat nii hästi ja temast paremini juhtida, tulgu ja näitaku siis kuidas (tegu pole täpse tsitaadiga, proovitud on utreerimata tabada tonaalsust). Paljudel on hambus Murdu poolt valitud vangidele korraldatud rattamatk. Kui minu ja Murdu teed aastaid hiljem põgusalt ristuvad, paigutub see episood kenasti üldpilti -- Murdu on kirglik ja järjepidev rattasportlane.

Koos peksmisega seotud vangidega lähevad juhtunuga seoses kohtu alla ka Murdu, julgeolekuülem ja vange kongide vahel transportinud valvur. Asi läbib mitu kohtuastet. Murdu ja julgeolekuülem saavad riigikohtus lõpuks õigeksmõistva otsuse. Valvurile mõistetakse Harju maakohtus reaalne vanglakaristus, mille edasikaebamist riigikohus menetlusse ei võtnud. Ilmub pikem intervjuu valvuriga, kus ta lubab asjaga Euroopa institutsioonidesse edasi minna. Lugu portreteerib valvurit kui suure aja hammasrataste vahele jäänud väikest inimest. Riigikorra muutuse üle elanud, korrumpeerinud süsteemist tulnud pensionieelikust teenistuja, kel koolitada teismelised lapsed ja puudub pealehakkamine ümberõppeks. 

Peale riigikohtu õigeksmõistvat otsust antud kommentaarid näitavad Murdut võrreldes vahetult peale 2006. aasta sündmuseid tehtud bravuurikate väljaütlemistega hoopis teise inimesena. Viis aastat hiljem ajakirjandusele öeldud laused on filosoofilise alatooniga ja täis sisekaemust.

Ma kirjutan seda lugu aastal 2025. On 13. jaanuari õhtu. Lõpuks on maha sadanud selle talve esimene korralik lumi, kuid ilm on kohe-kohe sulale pööramas. Termomeetri nullilähedase näidu rõskus kipub naha vahele pugema ja kippus seda eriti nüüdseks suletud Murru vangla paksude niiskete müüride vahel. Tänaseks on Murru vanglast saanud kultuurilis-ajalooline vaatamisväärsus ja me käisime seal täna ühe meeskonnaürituse raames ekskursioonil. Territooriumil on eksponeeritud fotosid vanglaajaloo erinevatest episoodidest. Spordihalli ees jääb silma pilt ühest neist Murdu kurikuulsaist rattamatkadest. Osad näod, nende hulgas see, mist tundub kuuluvat Murdule, on hägustatud. Giid foto juures ei peatu.

Link II osale