Juuksuris

 Ma lihtsalt ei saa seda lugu jätta kirja panemata. Jõudsin veidi varem juuksurisse kohale. Tegu on väikese salongikesega ja olin ruumi väiksuse tõttu sunnitud ootamise ajal väga mahlast goss`i kuulama. Ühesõnaga, kui ma sisse astusin, siis eelmine klient rääkis parajasti, kuidas tal peika teise naisega regulaarselt saunas käis. Tuli välja, et oli juba päris mitu aastat käinud. Enne seda, kui uus ametlik tüdruksõber mehele tekkis ja no siis pärast ka. Kui tüdruksõber teada sai, siis talle see muidugi ei meeldinud. Läksid lahku kogu draamaga, mis ühe lahkuminekuga kaasas käia võib -- naine blokeeris eksi igal pool sotsiaalmeedias ära ja käis juba kellegi uuega deidil isegi. Vana kutt käis aga naisel ikka edasi ust kaapimas. Seisis maja ees tänaval tundide kaupa ja vahtis aknasse. Tüdruk kaalub isegi politseisse minekut. Aga -- tuleb välja, et nad nagu natuke vist ikka leppisid ära ka, sest nad lähevad koos reisi nüüd. Selgusetuks jääb, kuidas see stalkimise tõttu politseisse mineku mõte siia pilti sobitub.

Igatahes, mees kardab naisest ilmselgelt ilma jääda. Teise naisega saunas käimise lõpetas ära ja tahab loo kangelannaga nüüd hirmsasti abielluda. Viimane pole asjast kuigivõrd huvitatud, sest mehel on teadaolevalt kolm täisealist last, kellest ühest tüdruksõber üldse alles Genis ringi luusides teada sai. Ma olin seni teinud püüdlikult nägu, et ma ei pane teist klienti ega tema juttu üldse tähelegi, aga nüüd piilusin veidi silmanurgast, kes see seebiooperi kangelanna seal juuksuritoolis on. Kena kolmekümnedate keskpaigas naisterahvas oli. Ta kartis lisaks, et mehel võivad olla ka alaealised lapsed, kellest talle midagi ei räägita, aga kes ühel hetkel võivad tulla elatist nõudma, sest ajad on raskeks läinud. Kui abielus olla, mõjutaks selline stsenaarium ka naise majanduslikku heaolu. Üldse, mis ta peaks mehega abielluma nüüd, kus ta enam nii heal järjel pole, kui noorena, kui see veel head palka sai? Seda järgnevat räägiti juba tasasemal häälel, sest sellest ei oleks tohtinud tegelikult üldse rääkida, aga mees oli enne töötanud paramilitaarsetes riigistruktuurides. Sai ühe ka meedias kajastatud tulistamise käigus kuuli kiivrisse. Kiiver võttis küll kuuli kinni, aga mingi neuroloogiline kahjustus tekkis ikka. Ühe käe värin ja peavalud. Alkoholi liigtarvitamine.

Mees elab oma täisealise pojaga kahekesi ühetoalises korteris. Loo jutustajaga koos polnud nad kunagi elanud. Nüüd küsis juuksur esimest korda asja kohta täpsustavalt. Tema oma korter? Tallinnas? Jaa... Tundub, et Tallinna korteri omamisega oli meespool juuksuri meelest midagi elus õigesti teinud. Seni oli ta  kogu loo kohta ainult ühesilbilisi naist toetavaid diskreetseid hüüatusi kuuldavale toonud. Ma olin mitu korda mõelda jõudnud, et kas nad saavad juuksurikoolis lisaks erialasele väljaõppele ka mingit psühholoogide ja diplomaatide ettevalmistust? Ma ei usu, et kutseline psühholoog oleks paremini osanud.

Edasi läks jutt juba muudele teemadele. Naisel oli kodus vannitoas valge kõrgläikega mööbel ja teismeline tütar, kes musta poevärviga juukseid värvides sellele pleki tekitas. Nüüd oli teine kord, kui juuksur päris mitte klienti toetava seisukoha võttis ja mustale poevärvile laitust avaldas. Küllap oli juuksuri kutsumus temas ikka tugevam, kui diplomaadi oma. Klient arvas, et las laps eksperimenteerib. Kui praegu liiga palju teda piirata, siis hakkab ükskord täisealiseks saades vabaduse saabumisega hoopis suuremaid rumalusi tegema. Mina mõtlesin ainult, et miks üks naine, kellel on piisavalt enesedistsipliini ja nõudlikkust end ümbritseva suhtes, et valget kõrgläikega mööblit omada, ennast nii keerulise mehe peale raiskab.

Vähemalt sain juuksed lõigatud.

Nii palju elusid, nii palju lugusid.

Sunnuntai

 Tänavune talv andis end ootata, aga on nii ootamist väärt. Temperatuurilt täpselt paras, mitte žiletiga nahka lõikav ja torusid lõhki külmutav -20 °C või nullilähedane lörtsine ja libe. Lund on, aga alla sadanud mõistliku kiirusega ja koguses. Jõuab lumelabidaga asjad kenasti kontrolli all hoida hoovis.

Me käisime lastega jõulu ja uue aasta vahel, kui siin veel talve polnud, seda Tatrates otsimas. Mägedes oli täitsa hästi lund, väga ilus ja väga palju inimesi ka kokku tulnud. Tagasi tulime täpselt sellel ühel kahe tormi vahelisel päeval, mis lennukid Tallinnas normaalselt said maanduda. Sellega läks päris hästi. Kui torm läbi sai, tuli siia ka talv kenasti järele. Ma arvan, et ma ei suudaks ilma lumeta elada. Sellega on ka hästi läinud, et ma just siin olen sündinud.

Ma lootsin peale pühadeaegset vabagraafikut ennast täna jälle argipäevarütmi harjutada. Õhtuks olin väsinud küll, aga und ei ole. Hommikul panin isegi äratuse ja isegi enam-vähem sain üles selle peale. Hoidusin päevasest unest, kuigi mulle väga meeldib päeval magada. Viskasin lund, sõna otseses mõttes, sest siin ei ole mul seda kuhugi mujale panna kui üle kahemeetrise aia visata. Hea talve hea kerge lumi oli visata, kuigi hommikul jõudis toidupoe kuller selle paarist kohast enne kinni sõita, kui ma labidaga jaole sain. Tavaliselt jääb selle keti kuller siia vähemalt tunni või kaks hiljaks. Meie poolsaar on nende logistikaringi viimases otsas või ei teagi, mis häda sellega on. Õigel ajal on jõudnud ainult loetud korrad. Enamasti kas siis, kui ma parajasti pesemas olen või kui tahaks nagu täna lume enne ära lükata, kui keegi selle kinni tambib. Kuller oli Prismast ja tõi muu hulgas Sunnuntai jahu. See on mu lemmikjahu. Teised ketid seda ei müü. Prismat siin poolsaarel pole. See on üks vähestest asjadest, mis meil siin peale lennujaama ja vulkaani puudu on.

Aga jah, siin ma nüüd siis olen. Proovisin magama jääda, aga kui välja ei tulnud, tulin alla, võtsin jahu, Sunnuntai siis, ja tegin pärmitaina palli homseks valmis. Lasen sellel veidi rätiku all toasoojas kerkida, siis tõstan külmikusse. Homme teen sellest arvatavasti lameleiba. Seda kas, küüslauku ka panna, ma ei ole veel otsustanud. Söön ma seda jogurtiga, kuhu erinevaid ürte ja vürtse olen seganud. Suitsutatud paprika pulbrit panen kindlasti, mu kohta ei ole ma ka veel otsustanud. Ma otsin suitsutatud paprika pulbri kunagi ühe oma sõbra pärast, kelle lemmikmaitseaine see on. Kogemata tellisin aga 30-grammise topsi asemel 350-grammise purgi, sõber kolis välismaale ja siin ma nüüd siis olen oma paprikapulbriga. Ma ise ei osanud sellest alguses suurt pidada, aga nüüd on see mulle meeldima hakanud. Peale seda, kui ma Tuneesias ühte suitsutatud paprikaga harissat sain. Tõin seda kolm purki kaasa ja segasin igale poole juurde. Kui otsa sai, läksingi 350-grammisele paprikapulbri lähkrile üle, mis mul kapis seisis. Seda harissat ei saa isegi Pristmast, nemad müüvad Soome asju enamasti ja sõber ei kavatsegi Eestisse tagasi tulla. Selliseid inimesi ei saa Prismast ega Tuneesiast isegi, kuigi ta oli ka ühe kõrberahva hulgast, aga see oli üks teine kõrb.

Sunnutaiga on ammusem lugu. Sunnuntai jahu tuli minu ellu umbes sel ajal, kui uus Eesti oli alles noor ja vaene. Meie koos Eestiga. Välismaalt saadeti siis abipakke. 90. alguse koolilapsed mäletavad vist kõik sealt saadud tähekujult hambapastat, mille lapsed enamasti lihtsalt ära sõid. Pakkidest on mul meeles veel ühed vitamiinid, mis meil pikalt ravimikapis seisid ja mille ema lõpuks ära viskas. Praegu maitse järgi meenutades ütleks, et B-grupi vitamiinidega oli tegu. Ma vahel lutsutasin neil magusat kesta ümber ära, ega ma muidu maitset ei teaks. Ema oli nii palju tark naine, et ei hakanud arusaamatu koostisega vitamiini kellelegi sisse söötma. Nii hull see elu siin ka polnud nagu vahepeal Alepos, kus selliseid vitamiine oleks lastele hädasti vaja olnud. Magusanälg oli küll meeletu. Hambapasta söömisest ei tea ema vist siiani midagi.

Kõige paremad välismaa pakid ei liikunud mitte aga kooli kaudu, vaid tulid ühe sõbranna isalt, kes oli kirikuga seotud. Sealt sead vist terve küla lapsed endale talveks soojad voodriga kombinesoonid ja mingid kunstmaterjalist voodri ja takjakinnisega saapad. Me ütlesime selle kohta, et käisid krõpsudega kinni. Saapaid kutsusime talvetossudeks. Mulle on nii kombinesoon kui talvetossud jäänud meelde kui ühed lapsepõlve lemmikriided. Kusagilt oleks nagu meeles, et need asjad olid Rootsist.

Kooli kaudu saime ükskord paki, milles oli mitu kilo jahu. Ma ei tea, kas Sunnuntai jahu tuli sellest pakist või mujalt, aga ma kahtlustan, et mingi pakiga ta meile koju ilmus. Aeg oli selline, et ega mujalt vist sellist asja saanud poleks. Pakil oli üks soomekeelne lihtne kaneelikoogi retsept kirjas. Ema õppis sel ajal veidi soome keelt, tõlkis retsepti ja tegi selle järgi vahel kooki. Ta pole muidu kunagi eriline küpsetaja või kokk olnud. Pärmi ja jahu ma pole küll elus teda kokku panemas näinud, aga see kook oli õnneks soodaga kergitatud. Ema ütles, et hea jahu on. Ma ei osanud midagi arvata, oleks vist pigem hambapastat veel tahtnud. 

Kui ma nüüd millalgi avastasin, et Prisma Sunnutai jahu müüb, pidin nostalgiast muidugi ostma. Oligi väga hea jahu ja nüüd olengi seda kasutama jäänud. Ma ei usu, et mu arvamus mingist lapsepõlve hõllandusest väga kallutatud oleks, sest talvetosse ma küll enam ei kannaks ja tähekujulise hambapasta järele ka ei isuta.

Lähen tõstan tainapalli nüüd külma.

Täna oli sellise aasta esimene pühapäev.

Tule lossitornist alla, printsess

 Sain talverehvid alla. Sel aastal jäin kogu rehvi-ordeal’iga kuidagi viimasele hetkele. Lumepilved juba kogunevad. Ainsana pakkus vaba rehvivahetusaega üks Lasnamäe garaaž. Muidu olen üle 10 aasta käinud tööandja lepingulise koostööpartneri juures või naaberküla rehvitöökojas vahetamas. Mõlemad sellised kohad, et annad võtmed, sind juhatatakse kohvimasina kõrvale diivanile, nemad sõidavad sisse-välja. 

Jõudsin uude kohta kohale ja panin võtmed lauale. Leti tagant ütleb sellise näoga mees nagu ta poleks kolm päeva maganud vaikselt: “Sõidab sealt uksest sisse.”

Ühesõnaga, et printsess, see pole mingi eliitklubi sul siin.

Üks uus kogemus ootab sel talvel mind veel ees. Algab minu esimene hooaeg lamellide, mitte naastrehvidega.