Bødø ja Tødø

 Ühesõnaga. Ma nägin unes, et ma olin reisijana Põhja-Korea piraadilaeval. Laev sõitis Norra saarte vahel. Ma jõudsin kahel saarel ära käia enne, kui üles ärkasin. Ühe saare nimi oli Bødø ja teise nimi Tødø. Üsna igavad saared olid. 

Ma ei olnud laeval küll piraadina, aga sain seal tasuta sõita mingi sellise diiliga, et pidin veidi piraate adminteemade ja asjaajamisega aitama. Käisin näiteks Bødøl pandimajja röövitud kuldesemete nimekirju viimas. Pandimajas siis oli veel teistelt laevadelt piraate ja muidu kaabakaid koos. Osad olid päris hirmutavad ja kurjad, osad päris sõbralikud. Üks viimastest õpetas mind, kuidas kulla nimekirju nii teha, et vahele ei jääks.

Ärkasin täpselt siis üles, kui Tødøl randuma hakkasime. Seisin laeva ninas ja parajasti lasti rampi alla, selline rambiga laev oli.

Päeval jutustasin unenägu kollektiivi lõunalauas ümber. Üks lõunalistest istus lauda täpselt sel hetkel, kui ma oma tasuta laevasõidu tingimusi selgitasin ja pandimajja hakkasin jõudma. Hea oli, et märkasin uuele tulijale taustaks märkida, et tegu on unenäoga.

Pärast tegin veel väikese uuringu ja Mapsi andmetel Tødø saart ei küll pole, aga väikesaar nimega Bødø on Norras täitsa olemas. Seda ei tea, kas seal ka pandimaja tegutseb. Kas see on nüüd märk, et peaksin sinna vaatama minema? Kuidas ma endale piraadilaeva leian?

Ajarännak: pakend ja prügi

 Nooremal lapsel oli digiõppepäeva raames loodusõpetuse tunnis ülesanne küsitleda mõnda oma vanemat sugulast teemal jäätmete teke ja ringlus kodumajapidamises. Kuna ma vist kõige käepärasem vanem sugulane juhtusin olema, sai see au mulle osaks. Jutustasin etteantud küsimuste põhjal mida ja kuidas mäletasin. Ma küll veidi kahtlesin, kas ma ülesandes nõutud vanema sugulasena päris kvalifitseerun, aga laps sai siiski hindeks viie plussi ja õpetaja oli kommetaariks lisanud, et mälestused olid väga tore ajarännak. Panen need ka siia kirja. 

Olen 80ndate keskel sündinud, elasime Tallinna külje all alevikukorteris. Suved veetsin Pärnus. See on taustsüsteem.

Varem ei räägitud siis jäärtmete sorteerimisest nii nagu praegu, kuigi erinevaid jäätmeid liigiti veidike ikka korjati. Maal viidi toidu- ehk biojäätmed kompostihunnikusse. Meil kompostimise võimalust polnud ja nii tuli need koos muu prügiga konteinerisse panna. Prügikonteinerid olid siis teistsugused, neljakandilised metallist, erinevat värvi. Enamasti nii roostes, et ega värvist enam aru ei saanudki. Neid kutsuti siis prügikastideks. Täis pürgikastidel käis järel prügiauto, aga siis toimis asi nii, et auto viis ära kastid koos prügiga ja tõstis tühjad kastid asemele. Majadel ei olnud oma kindlaid prügikaste, need olid standardsed ja ringluses. Prügiauto ise oli selline lahtise kastiauto tüüpi, varustatud laadimiskraanaga prügikastide tõstmiseks. Prügi ei pressitud. See oli küll nagu ta siiani on, et prügiauto toimetas hirmsa lärmi saatel.

Kodust köögikraanikausi alust prügikasti kutsuti meil prügiämbriks. Sel ajal prügikotte polnud. Prügi viidi välja koos prügiämbriga, ämber tühjendati prügikasti. Peale tühjendamist tuli prügiämber ära pesta.

Sel ajal müüdi piimatooteid klaastaaras. Piim oli liitristes ja pooleliitristes pudelites, hapukoor purkides. Ka need olid standardsed. Praegu on neid piimapudeleid vahel näha hipsterrestoranides, kus neid kasutatakse vee serveerimiseks või lillevaasidena. Piima- ja koorepurke tavaprügisse ei visatud, need sai koos muu klaastaaraga viia taarapunkti, kus nende eest maksti raha. Umbes nagu praegu taaraautomaadid, aga automaadi luugi asemel oli lett, mille taga toimetas inimene, kes pudelid üle luges. 

Piimapudelid ja koorepurgid olid suletud fooliumist kaanega, mis ei olnud taaskasutatav ja ikka seal samas ühises prügiämbris lõpetas. Fooliumkaas ei olnud keevisega klaasi küljes kinni, nagu praegu näiteks kohupiimakreemide kaaned plasttopside küljes. Selline pakend ei olnud kuidagi hermeetiline ega vedelikukindel, aga huvitaval kombel ei mäleta ma ka, et need piimapudelid kaane vahelt hirmsasti lekkinud oleks.

Minust veidi varem sündinud rääkisid, et nemad pidid kooliajal vanapaberit ehk makulatuuri koguma. Mina seda enam tegema ei pidanud ja paber käis koos kõige muuga ikka sinna ühte prügiämbrisse. Ajalehed olid siis veidi teisest materjalist, sellised pehmemad ja võtsid paremini vett sisse. Vanu ajalehti kastutati kodus mitmel otstarbel. Kel oli ahiküte, kasutas neid tulehakatuseks. Meil nühiti aknapesu viimase etapina aknad kokku kägardatud ajalehega üle -- kriuksus hirmsasti. Veel kleebiti tapeedi panekul tapeedi alla ajalehekiht.

Ohtlikest jäätmetest rääkimist või nende eraldi korjamist ma ei mäleta. Seda juhtus küll, et prügi prügikastis vahel süttis. Sellistel puhkudel kirtsutas ema põleva prügi haisu peale nina ja kommenteeris, et jälle prügikastid põlevad.

Pakendiprügi tekkis vanasti palju vähem. Poes müüdi paljusid kaupu pakendita. Leivad-saiad seisid lahtiselt riiulitel. Pätsid ei olnud viilutatud. Nende ostukotti tõstmiseks ja pehmuse katsumiseks olid riiulite juures umbes 10 x 10 cm valged paberitükid. Leib ja sai toodi vabrikust poodi ratastega puidust riiulites. Need samad riiulid seisid ka müügisaalis. Tühjad riiulid veeretati leivaautosse ja saadeti tagasi kombinaati. Leivaautoga midagi muud ei veetud. Logistikamudelid toimisid sel ajal veidi teisiti.

Vorst oli külmvitriinis. Vitriini taga seisis müüja, kes küsimise peale soovitud koguse vorsti lõikas ja valgesse paberisse pakkis. Sellesse samasse, millest leivariiulite juurde ruudukesi oli lõigatud. Sama paberit keerati veel tuutudeks, et sinna kaalukomme pakkida. Kindlasti kasutati seda millekski veel.

Vanaema juures ei olnud piimatooted klaastaaras vaid joogikartongis. Meil kutsuti seda tetrapakiks. Piima- ja ka leivatootmisi oli siis rohkem, nende toodang erines piirkonniti. Minu meelest teenindas iga kombinaat siis pigem oma naabruskonda.  Logistika oli teine, autotransport aeglasem, tarnemudelid mitte nii välja optimeeritud, toit säilis arvatavasti kehvemini.

Tetrapakk kujutas endast neljakandilise põhjaga püramiidikujulist pakki, millel tuli tipp maha lõigata, et sealt augu kaudu toodet saaks kallata. Tetra oli ja on Euroopa suurimaid joogipakendi ja pakkeseadmete tootjaid. Kui praegu poes mahla- ja piimapakke käes keerutada, siis nii mõnegi põhja alt leiba nüüdki veel Tetra tootjamärgise, aga püramiidikujulisi Tetra pakke pole ma hiljem enam kohanud.

Juuksuris

 Ma lihtsalt ei saa seda lugu jätta kirja panemata. Jõudsin veidi varem juuksurisse kohale. Tegu on väikese salongikesega ja olin ruumi väiksuse tõttu sunnitud ootamise ajal väga mahlast goss`i kuulama. Ühesõnaga, kui ma sisse astusin, siis eelmine klient rääkis parajasti, kuidas tal peika teise naisega regulaarselt saunas käis. Tuli välja, et oli juba päris mitu aastat käinud. Enne seda, kui uus ametlik tüdruksõber mehele tekkis ja no siis pärast ka. Kui tüdruksõber teada sai, siis talle see muidugi ei meeldinud. Läksid lahku kogu draamaga, mis ühe lahkuminekuga kaasas käia võib -- naine blokeeris eksi igal pool sotsiaalmeedias ära ja käis juba kellegi uuega deidil isegi. Vana kutt käis aga naisel ikka edasi ust kaapimas. Seisis maja ees tänaval tundide kaupa ja vahtis aknasse. Tüdruk kaalub isegi politseisse minekut. Aga -- tuleb välja, et nad nagu natuke vist ikka leppisid ära ka, sest nad lähevad koos reisi nüüd. Selgusetuks jääb, kuidas see stalkimise tõttu politseisse mineku mõte siia pilti sobitub.

Igatahes, mees kardab naisest ilmselgelt ilma jääda. Teise naisega saunas käimise lõpetas ära ja tahab loo kangelannaga nüüd hirmsasti abielluda. Viimane pole asjast kuigivõrd huvitatud, sest mehel on teadaolevalt kolm täisealist last, kellest ühest tüdruksõber üldse alles Genis ringi luusides teada sai. Ma olin seni teinud püüdlikult nägu, et ma ei pane teist klienti ega tema juttu üldse tähelegi, aga nüüd piilusin veidi silmanurgast, kes see seebiooperi kangelanna seal juuksuritoolis on. Kena kolmekümnedate keskpaigas naisterahvas oli. Ta kartis lisaks, et mehel võivad olla ka alaealised lapsed, kellest talle midagi ei räägita, aga kes ühel hetkel võivad tulla elatist nõudma, sest ajad on raskeks läinud. Kui abielus olla, mõjutaks selline stsenaarium ka naise majanduslikku heaolu. Üldse, mis ta peaks mehega abielluma nüüd, kus ta enam nii heal järjel pole, kui noorena, kui see veel head palka sai? Seda järgnevat räägiti juba tasasemal häälel, sest sellest ei oleks tohtinud tegelikult üldse rääkida, aga mees oli enne töötanud paramilitaarsetes riigistruktuurides. Sai ühe ka meedias kajastatud tulistamise käigus kuuli kiivrisse. Kiiver võttis küll kuuli kinni, aga mingi neuroloogiline kahjustus tekkis ikka. Ühe käe värin ja peavalud. Alkoholi liigtarvitamine.

Mees elab oma täisealise pojaga kahekesi ühetoalises korteris. Loo jutustajaga koos polnud nad kunagi elanud. Nüüd küsis juuksur esimest korda asja kohta täpsustavalt. Tema oma korter? Tallinnas? Jaa... Tundub, et Tallinna korteri omamisega oli meespool juuksuri meelest midagi elus õigesti teinud. Seni oli ta  kogu loo kohta ainult ühesilbilisi naist toetavaid diskreetseid hüüatusi kuuldavale toonud. Ma olin mitu korda mõelda jõudnud, et kas nad saavad juuksurikoolis lisaks erialasele väljaõppele ka mingit psühholoogide ja diplomaatide ettevalmistust? Ma ei usu, et kutseline psühholoog oleks paremini osanud.

Edasi läks jutt juba muudele teemadele. Naisel oli kodus vannitoas valge kõrgläikega mööbel ja teismeline tütar, kes musta poevärviga juukseid värvides sellele pleki tekitas. Nüüd oli teine kord, kui juuksur päris mitte klienti toetava seisukoha võttis ja mustale poevärvile laitust avaldas. Küllap oli juuksuri kutsumus temas ikka tugevam, kui diplomaadi oma. Klient arvas, et las laps eksperimenteerib. Kui praegu liiga palju teda piirata, siis hakkab ükskord täisealiseks saades vabaduse saabumisega hoopis suuremaid rumalusi tegema. Mina mõtlesin ainult, et miks üks naine, kellel on piisavalt enesedistsipliini ja nõudlikkust end ümbritseva suhtes, et valget kõrgläikega mööblit omada, ennast nii keerulise mehe peale raiskab.

Vähemalt sain juuksed lõigatud.

Nii palju elusid, nii palju lugusid.