Mooseslaps

Üksvahe pakkus Lufthansa Marrakeshi hea hinnaga pileteid. Ma hakkasin kohe uurima, kui turvaline seal üksikul valgel naisturistil võiks olla. Allikad ütlesid, et kui ööbida respektaablis riad`is ehk kohalikus külalistemajas ja ise mõistlik oled, on üsna turvaline. Edasi uurisin erinevatest majutusportaalidest riad`e ja proovisin hinnata, kui respektaabliks nad võiksid kvalifitseeruda. Selleks ajaks, kui Maroko plaan mu peas kindlamat kuju hakkas võtma, olid odavad lennupiletid muidugi juba ära ostetud.

Aga Marrakeshi riad`ide fotosid vaadates oli nende arhitektuur ja sisekujundus mulle jõudnud meeldima hakata. Otsustasin, et mulle on koju ka veidi mauride eksootilist esteetikat vaja. Tellisin magamistuppa Etsy kaudu Marokost käsitööna valmistatud laelambi. Sarnaseid lampe pakkus Etsys päris mitu müüjat. Ma tellisin selliselt, kelle lamp küll teiste omadest veidi kallim, aga saatmine tasuta ja kogu asi kokku seega kõige sootsam oli. Järgmisel päeval hakkas müüja lambi eest raha juurde nõudma, et tema ikka ei saa seda ilma postikuluta saata enam, sest Hormuzi väin on blokeeritud ja mis kõik veel. Minu meelest käib see Hormuzi trall siiski Marokost piisavalt kaugel, aga eks kütusekriis muudab maailma väikseks, seda küll. Müüjale vastasin igal juhul, et lakkugu panni, mina juurde ei maksa. Saatku lamp kokku lepitud tingimustel või kandku raha tagasi. Tõesõna, nagu olekski otse kuhugi Marrakeshi turule sattunud.

Paar päeva oli vaikust. Tuletasin ennast müüjale meelde ja uurisin, et kuidas siis jääb: lamp või raha tagasi? Müüja ütles, et annab mulle järgmisel päeval teada. Ülejärgmisel päeval andis teada -- seda muidugi küsimise peale -- et läheb uurib teisest logistikafirmast saatmise kohta. Ma ei viitsinud enam edasi põrgatada temaga seda palli ja otsustasin, et kui Etsys ette nähtud aeg kaupa saamata täis tiksub, esitan claim`i lihtsalt. Etsy on siiski piisavalt respektaabel portaal, kus asju ajada.

Aga oh imet, enne kui see kuupäev kukkus, saabus kuller koos minu udupeene lambiga. Ja pakitud polnud see mitte mingisse tavalisse pappkasti vaid punutud korvi. Nagu oleks Mooseslaps saadetud mulle mööda Niilust. Ühes korvipooles hoian nüüd oma poolikuid käsitööprojekte ja teises erinevaid koristustarvikuid, mis mul muidu pilla-palla saunaruumis vedelesid.

Mooseslapse üles panekut lükkasin õige mitu kuud edasi. Isegi nii kaua, et jõudsin juba Maroko reisi alternatiiviks valitud Fääri saartel ära käia. Esiteks oli laepaneeli tüübliaugu puurimiseks lööktrelli vaja ja lambi juhtmestik vastas mingile standardile, mille ühendamine meie maja kaabeldusega tahtis mult süvenemist. 

Nüüd käisin lõpuks kohalikus tööriistalaenutuses lööktrelli toomas. Seal küsitles omanik mind sellise põhjalikkusega, nagu oleks ma Ämari lennubaasi sisse jalutanud ja hävitajat tahtnud rentida. Mida ma ikka selle trelliga teha tahan? Kaks tundi hiljem viisin trelli tagasi. Siis tahtis teada, et kas lamp ikka jäi lakke. Ma näitasin pilti ja ütlesin, et isegi pirn läks põlema, kui lülitit vajutasin.

Harakad ja släng

 Mul on elamises kolm korrust ning kokku kolm terrassi ja rõdu. Ingliskeeles saab need kõik kolm kokku võtta mõistega outdoor space. Kolmas korrus tegelikult sisuliselt ainult katuseterrassist koosnebki. Koduses kõnepruugis ütleme me selle kohta enamasti lihtsalt "katus". Minge vaadake, kas katusel on mõni maasikas valmis saanud, viin pesuresti katusele, lähen katusele päikest võtma. Esimese korruse outdoor space on klassikaline terrass, kuhu pääseb elutoast ja millelt saab edasi astuda murule. Kui seal on vaja midagi toimetada, siis kasutame selle kohta kas sõnapaari "maja taga", mis võtab kokku terrassi asukoha või "alumine terrass" siis, kui on vaja sellega seonduvat konkreetselt katuseterrassist eristada. Selle loo sündmused, ma ütleks lausa kriminaalsed lood, toimuvad teisel korrusel, kus on väike rõdu, kuhu pääseb trepihallist. Seda nimetamegi kas "väikeseks rõduks" või "teise korruse rõduks".

Väiksel rõdul seisab mul ise eelmisel kevadel valgeks värvitud kahe tooli ja lauakesega IKEA õuemööbli komplekt. Kuna väike rõdu jääb maja taga kasvava uhke tamme varju, siis taimi on seal keeruline pidada, kuigi ma ikka ja jälle seda teha proovin. Sel kevadel istutasin rõdukastidesse ilusad peiulilled, mis nüüd juba vaikselt surema hakkavad. Lilledele seal ei meeldi, aga lindudele meeldivad need kastid väga. Talvel käivad kastides istumas pisikesed põõsalinnud. Ühel suvel oli keegi lillekasti jätnud pooleldi söödud surnud hiire. Kahtlustan, et tegu oli ühega varestest, kes mitu suve seal kõrval tamme otsas pesitsesid. Sel aastal vareseid ei tulnud. Natuke oli isegi kurb. Nad olid kuidagi nagu omaks juba saanud, kuigi head naabrid nad meile küll polnud — lisaks sellele hiireloole kippusid nad mul katusel ära sööma maasikad, kui mõni mari vähegi punaseks hakkas minema, lärmasid hirmsasti ja kiusasid kassi, kui see oma nina mõnele kolmest terrassist julges pista.

Suvel meeldib mulle hommikuti esimese asjana väikesele rõdule astuda, et nuusutada õhku, vaadata ilma ja mis naabruskonnas toimub. Paar nädalat tagasi oli öösel väikesele rõdule tekkinud pisike mullahunnik. Alustasin juurdlust. Mulla päritolu polnud keeruline kindlaks teha, sest ühte peiulillede kastidest oli kaevatud auk. Kes augu kaevas, jäi selgusetuks. Varesepaari sel aastal pole, väikeste põõsalindude jaoks oleks see aga olnud liiga suur kaevamistöö. Ainus näriline, keda ma aastate jooksul teise korruse rõdul näinud olen, ongi vareste toodud surnud hiir. Loomade jaoks oleks rõdu veidi keeruline ronimine. Vanem laps tuli ka sündmuskohta vaatlema. Leidsime mõlemad, et asi on sus.

Kui ma täna hommikul ärkasin, kostis väikeselt rõdul väga valju ja väga kahtlast lärmi. Keegi kolistas rõdupiirdega ja tegi imelikke hääli. Hiilisin vaikselt lähemale ja mis ma näen: rõdupiirdel keksivad kaks harakat, kädistavad üle küla ja kaevavad kordamööda lillekastis, ise õnnelikud nagu kassipojad. Tamme otsas istus publikuks meie hoovi abipolitseinik musträstas, kes kõike jälgib ja kõige peale, mis talle vähegi kahtlane tundub, alarmi laseb. Harakate tegevus ei tundunud talle eriti meeldivat, sest kogu ordeal`i saateks tegi ta umbes sama kõva häält kui harakad kahekesi kokku. Filmisin asjast vanemale lapsele, kes eile maale sõitis saatmiseks 15-sekundilise video. Lõppude lõpuks oli ka tema lillekastijuurdlusesse väga invested.
Laps: "Appi, harakas ongi culprit!"
Mina: "Lähedalt vaadates on väga ilusad linnud. Suured ja läikivad. Tundub, et lambistes kohtades kaevamine on hea strat ja nad on nii palju munch`i välja kaevanud."

Nüüd mõtlen, et äkki peiulilled ei sure väikesel rõdul mitte sellepärast, et neile tammevari ei meeldi, vaid hoopis kuna harakad neid tuuseldamas armastavad käia. Mulle tundub, et harakad elavad maja taga tamme otsas vanas varesepesas, aga päris kindel olla ei saa, sest puu on lehtes ja läbi võra on pessa halvasti näha. 

Siis ma tahtsin veel seda ütelda, et ma loodan, et need outdoor space, strat, munch jt väga silma ei riiva ja kõrva ei kriibi. Selliste keelelaenudega kodune suhtlus on vaid ajastu märk. Nagu saksa keele mõjud mu vanaema keelekasutuses, vene keele laenud mu ema, soome omad ema ja ka minu omas. Need mõjud tulevad ja lähevad. Mul on kahju, et ma vanaema keelekasutust ainult rohkem meelde jätta ja üles märkida ei mõistnud, kui selleks võimalus oli.

Foto on tehtud maja taga ehk alumisel terrassil. Selle kevade projekt oli sealne mööbel valgeks värvida. Läks väga palju kihte värvi, kuigi kruntisin ja puha

Riho

On 1994. aasta oktoobrikuu. Riho uitab ei tea mida otsides kodu lähedases metsas ja jõuab lõpuks päris kaugele, mitme kilomeetri kaugusele kodust. See on tema jaoks seni avastamata ala. Korraga jõuab ta traataiaga piiratud territooriumini. Kaugemalt paistavad mahajäetud moega hooned. Riho tuju läheb hetkega heaks, sest ta teab, mida sellistes kohtades võib leiduda – metalli. Ajad on rasked ja vanametalli eest makstakse hästi. Uut riigikorda on olnud kolm aastat, aga korda kui sellist on veel üsna vähe. Riho on üks paljudest, kelle jaoks metallivargus pole võõras.Ta võtab suuna tagasi kodu poole. Riho elab kunagises suvilaterajoonis. Väikest maja jagab ta oma kahe venna, elukaaslase ja tolle 13-aastase pojaga. Kodus räägib Riho metsas avastatud kohast vendadele. Tagasi läheb ta juba samal õhtul ööpimeduses. Seekord koos vendadega ja paremini varustatult, kaasas taskulambid ja lõiketangid.

Koht tundub sama hüljatud kui enne. Vennad vinnavad ennast üle aia. Tangidest hoolimata ei õnnestu neil hoonetesse siiski sisse murda. Küll aga pääsevad nad maa-alusesse punkrisse, kui on seda sulgenud tabaluku läbi lõiganud. All punkris näitab taskulambivalguses end neile tõeline eldoraado – koht on täis vanametalli. Seinaäärtes on pikalt riiulid, osadel seisavad metallkastid, teistel alumiiniumtünnid, muist tunduvad tühjad, mõed ka täis. Mehed asuvad tühje tünne riiulitelt maha võtma ja väljapääsu suunas veeretama. Ka üks täis tünnidest lööb selle käigus kõikuma ja kukub õnnetult Riho jalale. Vennad vinnavad küll tünni ta pealt kiiresti maha, kuid Riho jalg on nii pahasti viga saanud, et oma jõul ta püsti enam ei saa. 

Metall peab veel veidi ootama. Vennad aitavad vigastatud jalaga Riho punkrist maa peale, sikutavad kuidagi üle aia ning talutavad koju. Enne lahkumist korjab Riho punkri põrandalt veel punaka rusikasse mahtuva metallsilindri ja pistab taskusse. Ta ei saa teisiti. Arvatavasti peab ta seda värvi tõttu vaseks. Värviliste metallide, eriti vase eest makstakse kokkuostus kõige paremini.

Kodus ei parane Riho jalg aga kuidagi. Algul ei taha ta arstidest midagi kuulda, aga neljandaks päevaks on valu läinud nii hulluks, et Riho laseb end lõpuks haiglasse viia. Metalliasja ta seal muidu rääkida ei saa ja ütleb, et puu kukkus metsa tehes jala peale. Ravi ei aita. Nädal hiljem Riho sureb. Surma põhjusena läheb kirja neerupuudulikkus. Asi on siiski kummaline – algul jalavigastus ja siis korraga neerupuudulikkus ja surm. 

Kummalised sündmused jätkuvad. Äkitselt sureb pere noor ja muidu terve koer. Paar päeva hiljem hakkab Riho kasupoeg halba enesetunnet kurtma. Tema kätele on tekkinud põletusville meenutavad haavad. Haiglas eitab ta kokkupuudet kemikaalide või millegi kuumaga, mis sääraseid põletusi võiks tekitada. Keegi meedikutest saab siiski aru, millega tegu. Edasi arenevad asjad juba kiiresti.

Mõni tund hiljem saabuvad pere kodumaja juurde Kiisale päästeameti erispetsialistid. Maja elanikud ja naabrid evakueeritakse. Päästeamet toimetab tinakohvris minema kummalise punaka metallsilindri, mille Riho endaga koju oli toonud.

Riho oli vendadega sisse murdnud Tammiku radioaktiivsete jäätmete hoidlasse. Territooriumil ka mehitatud valve, aga värava pool, mitte selles küljes, millest Riho vendadega kohale lähenes. Aiale paigaldatud hoiatussilte olid nad pidanud mitte millekski.  Metallitükk, mille ta jakitaskuse pistis, polnud mitte vasest vaid surmavalt kiirgavast tseesiumist. Surmava kiirgusdoosi said nii ta ise kui pere koer, kes ta jaki peal magada armastas. Need olid radioaktiivse põletuse villid, mis Riho kasupoeg oma kätele sai, kui kasuisast maha jäänud asju uurides tseesiumipulga jaki taskust välja võttis.

1994 oli noore Eesti riigi jaoks halbade sündmuste aasta. Veebruaris oli Mustamäel sisse varisenud Marja poe lagi tappes viis ja vigastades 13 inimest, septembris uppus parvlaev Estonia, mis viis endaga sadu. Kuu hiljem hukkus Kiisa kiirgusjuhtumi käigus üks ja tervisekahjustusi said veel viis inimest. Kohalikku võimekust ja ressursse selliste teemadega tegelemiseks nappis. Kiirgusjuhtumit käisid uurimas Rootsi teadlased, kes hindasid Tammiku hoidla radioaktiivsete jäätmete ladustamiseks kõlbmatuks. Rahvusvaheline aatomienergiaagentuur avaldas juhtumi kohta 60-leheküljelise analüüsi. Läks veel üle 15 aasta enne, kui Tammikult jäätmeid teise ladustamiskohta viima ja hoidlat sulgema asuti.

Tammiku hoidla sissepääs. Foto IAEA materjalidest

See lugu on kirjutatud ajakirjanduses ilmunud materjalide ja Rahvusvahelise aatomienergiaagentuuri (IAEA) raporti põhjas.