Rattaga üle lahe

 Mul oli sel aastal veel Soomes käimata. Mulle Soome väga meeldib ja Helsingi on minu jaoks alati suvelinn olnud. Need Helsingi laevad sõidavad nagu narrimiseks mul kogu aeg muudkui rannast mööda ka. Ma lihtsalt ei saanud teistmoodi, kui pidin laevapiletid ära ostma. Mõtlesin, et kasutan selle aasta viimaseid sooje ilmu, käin Allas Pooli mereäärses vabaõhujulas, mõnes heas kohas söömas, vaatan mingit Tove Janssoni muralit, aga esiteks ja ennekõike Suomenlinnas. Piinlik tunnistada, aga ma polnud seal kunagi käinud. Suomenlinna on UNESCO maailmapärandi nimekirja koht. Need on alati üsna kindla peale minek, kui just Struve kaare punktiga tegu pole.

Allas Pool ja Suomenlinna praami kai on Helsingi pool küll täpselt Viking line`i terminali juures, aga ma läksin ikkagi Tallinkiga üle. Eesti asi ikkagi ja muud põhjused ka. Lisaks mõtlesin, et proovin sel aastal rattaga üle lahe käimise ka ära. Minu juurest sadamasse on 13 kilomeetrit häid rattateid ja elan ma sadama suhtes nö õigel pool linna, st ei pea rattaga läbi kesklinna trügima. Tallinkiga maksab ratta ülevedu 5 eurot üks ots, edasi-tagasi kokku siis 10. Helsingis saab muidu päevaks ratast laenutada viie euro eest. Nii et kui raami suuruse või muu eelistuse tõttu pole kindlasti soovi oma ratast kasutada, tuleb selle päevatripiks kohapealt laenutamine odavam. Või nagu minu puhul: rattaga sadamasse sõitmine on minu jaoks kõige odavam, mugav ja kiire. See on minu meelest väga hea, et meil nüüd siin asjad sedasi on, et ratas on mitte ainult arvestatav, vaid vahel ka parim lahendus.

Rattaga saab laevale autoteki kaudu, sadamasse sissesõit käib koos autotega. Kahe värava kohal põles ilusti kohe see märk ka, et ratturid on sinna teretulnud. Pärast tuli autodega koos ootealal seista, aga mind suunati eraldi ritta, kus ma siis üksi ootasin. Helsingi suunal teisi rattureid ei olnud. Algul oli natuke imelik ja üksinda olla sedasi keset autoridu, aga pärast tuli samasse ritta üks naismootorrattur ka. Ma proovisin talle sõbralikult naeratada, aga ta ei teinud minust väljagi. Mulle tundub, et ratturid ja mootorratturid on siis vist ikkagi eri klass, kuigi olime samasse ritta suunatud.

Laeva sissesõiduks tõmmati mind sõiduautode alalt ära cargo-alale ja laeva pidin sõitma koos rekade, mitte sõiduautodega. Rataste hoiukoht oli cargo-tekil, mis oli selles mõttes hea, et cargo-tekk on kõige alumine ja ma ei pidanud tänu sellele järsust laevarambist ennast ülemisele tekile üles väntama, aga selles mõttes halb, et üksiku ratturina suurte autode vahel oled sa väga väike. Laevaks oli 7.30se väljumisega MyStar. Seal on rataste hoiukoht kohe üsna vööris ühes nurgakeses, kus muidu koormarihmu ja tõstetroppe hoitakse. Rattahoidik on täpselt seda tüüpi, mis mulle üldse ei meeldi -- üks ratastest tuleb suruda peenikesse vahesse ja kui sul on ketaspidur, siis loota, et hoidik ketast kõveraks ei painuta.

Laeva hommikusöögibufees asusin nõukaajal sündinud õige eestlase kombel kohe suure süsteemsuse, järjekindluse ja pühendumusega tegutsema, et kahe tunni jooksul kindlasti 19,80 eest, mis oli hommikusöögi hind, tarbida kõike pakutavat, aga eelkõige soolalõhet. Mul on tunne, et lõpuks jäi minu osas Tallink bufeega siiski kasumisse, aga mulle ei jäänud ka tunnet, et ma oleks petta saanud.

Peale laevast välja sõitmist suunati mind cargo-alalt jälle sõiduautode juurde. Nagu Tallinnaski sadamaalal rattateid pole, sadamast saab välja koos autodega.

Helsingis panin ratta Kauppatorile rattahoidikusse lukku (lukk oli endal kaasas) ja läksin Suomenlinna praamile. Internetis ei soovitatud rattaga Suomenlinna minna, sest sest sealsed munakivitänavad pole ratta jaoks kõige mugavamad, lisaks oleks rattale tulnud eraldi pilet osta. Praamis ja saartel oli kohapeal muidu rattaid küll. UNESCO maailmapärand ei valmistanud jälle pettumust ja Suomenlinna oli vibe.

Tagasi Helsingis vedelesin Allas Pooli saunades ja basseinides ja lamamistoolides viimase sügispäikese käes ja üldse ei tahtnud sealt ennast püsti ajada, aga lõpuks hakkas kell päris palju saama. Vaatasin veel turul ja kaubahallis veidi kohalikku tänavatoiduskeenet, aga ma olin hommikul Rootsi lauas ikkagi tublit tööd teinud ja kõht oli lõhest veel täis. Mulle ei jäänud silma ka midagi sellist, mida ma oleks ainult proovimise pärast proovida tahtund. Tove Janssoni vaatama ei jõudnudki. Tagasiteel Länsiterminali vaatasin veel Helsingi arhitektuuri, mida ma olen järjest enam hindama hakanud.

Helsingi sadamas oli selles mõttes sama moodi, et sadamaalale tuli koos autodega sisse sõita. Rataste jaoks suunavaid märke ei olnud, nii otsisin endale ise kioski, mille juurest läbi sõita. Edasi tõmmati mind autodest eemale kõrvalritta, et siis sealt pärast cargo-tekile suunata. Seekord oli laevas veel üks rattur, korraliku matkavarustusega neiu, kelle rahvust ma ei küsinud. Talle ka need rattahoidikud üldse ei meeldinud, sest tal oli ratta külge kinnitatud matkakottide tõttu ratta raskuskese kõrgel ja ta kartis, et ratas läheb seal lihtsalt ümber. Kui ma talle oma ketaspiduri muret kurtsin, siis see pool teda eriti ei häirinud. Hiljem tekkis sinna rattahoidukusse veel üks elektritõuks ka lisaks juurde.

Laevas jalutasin kohe sirgelt Burger Kingi, sest nüüdseks oli hommikusöögi lõhe küll kõik juba ära seeditud. Pärast otsisin endale mõnusa aknaaluse kohta, olin niisama ja kui muidu olin pidanud rannast vaatama, kuidas Helsingi laevad mööda sõidavad, siis nüüd sain mina laevast vaadata, kuidas me minu poolsaarest mööda sõidame.

Tallinnas tuli laevast jälle suurte autode vahel maha sõita, aga nüüd ma olin juba harjunud. Siin pool lähevad cargo- ja sõiduautode rajad sadamaalal kokku, tuleb katsuda endale kõige ohutum rada leida. Pärast on Reidi ja Pirita teel juba head rattateed.

Kodus sõin veel paki laevast ostetud lagritsat ära. Muud polegi.