Rõõmu kaubamaja

 Isegi kui mul Keilast mööda sõites sinna asja pole, keeran ma enamasti ikkagi linna sisse, et Rõõmu kaubamajas ära käia. Nii ka viimati. See on läbi aegade olnud üks legendaarne ja müstiline imedemaa.

Mõtlesin, et lähen ostan endale mõne väikese snäki. Poest tulin välja süles porilauad vanema lapse rattale, tuub sellist Nivea kätekreemi ja tuub sellist Nivea näokreemi, mis mujalt on müügilt hakanud ära kaduma, kaks suurt tokki puuvillast lõnga, ühes hõbeniit sees -- mitte, et mul neid oleks vaja olnud, aga riiulisse ka ei suutnud jätta --, kilo veisekonte puljongi keetmiks, kolm paari Puma spordisokke hinnaga 2,50 paar ja suur mikrokiudlappide rull, kokku 30 lappi rullis, mis tegi ühe lapi hinnaks 26 senti ja ilma ühegi snäkita. Eelmine kord käisin seal kevadel ja tulin poest 15-eurose villase vaiba ja Baltic Agro ürdisegude seemneketastega, mis maru hästi kasvama läksid. Ma olen neid hiljem igalt poolt otsinud, et juurde osta, aga kusagil pole. Isegi Baltic Agro enda e-poes mitte.

Ma ei saa aru, kuidas selline koht üldse eksisteerida saab, eriti kuna tegu on väikese tegijaga konkurentsitihedal turul. Sortiment on meeletu ja hoopis teistsugune. Seal võib osta kõike juveelidest kalastustarveteni. Isegi elektrilisi veekeedukanne on müügil vähemalt 10 erinevalt tootjalt. Pooltest ma pole midagi kuulnud ja pooled on tuntud brändid. Mõnelt muidugi mitu mudelit. Kaubavalik on nagu üks 80. lõpu ja 90. alguse väikelinna suur unistus, aga kuidagi nii, et see kõik kokku on kuidagi väga äge.

Saalis toimetab lisaks ringi tohutult töötajaid, kellele kõigile tuleb palka makta.  Proovisin vaikselt arvutada, kui palju raha seal korraga kauba all kinni on ja andsin alla. See Excel ei taha mu peas kuidagi kokku minna. On kaks võimalust: kas neil on tööl mõni täiesti geniaalne ostuinimene või tegu on mingi rahapesuskeemi suitsukattega. Samas, kui ma meenutan seda ajajärku oma elust, mille kohta ma pool naljaga ütlen, et ma töötasin poes, siis ega tööstuskaup oligi see, mille kasumimarginaal oli tohutu. Toidukauba juurdehindlus oli selle kõrval üsna olematu, kuigi enamasti arvatakse, et jaeketid sinna mingeid meeletuid protsente juurde panevad.

Toiduosa on Rõõmus ka nõrgem. Valikut on küll palju ja tooted jällegi huvitavad, aga osta pole nagu midagi. Hinnad on kallid, seda isegi võtteldes teiste poodide praeguste niigi kõrgete toiduhindadega. Rõõmu kaubamaja imele lisab müstilisust veelgi asjaolu, et nad opereerivad veel oma suurkööki. Kritiseerin kasumlikkuse seisukohalt mõttes nende kulinaarialetti, kus Rõõmu köögi omatoodete müüki kannibaliseerivad teiste tootjate valmistoidud. Samas ju nad ikkagi teavad, mida teevad, kui on suutnud nii meeletu sortimentiga mitu aastakümmet äri teha ja üle elada naabrusesse tekkinud Selverid, Maximad ja teised sellised mängijad.

Igal juhul on mul nüüd 759 + 593 meetrit puuvillast lõnga, mis tuleb selle sügise ja talvega ära heegeldada. Ma juba veidi ootan seda pimedat vaikset kamina ees istumise aega.

Lugusid Lodijärve äärest

 Kaugel kiirgasid Lodijärve lossi aknad kui kassisilmad metsa tumedal taustal. Just nii kirjeldab Eduard Bornhöhe "Tasujas" sündmuste keskpunktiks olevat Klooga mõisa ehk Lodijärve lossi. Asub see Klooga järve ääres. Klooga järve kutsutakse ka Lodijärveks, mis peaks olema toortõlge selle saksakeelsest nimest Lodensee. Sealt ka Lodijärve lossi nimetus.

Kuigi erinevatel eluettappidel on mu käimised ja toimetamised mind Klooga teeotsast vist sadu ja sadu kordi mööda viinud, siis oma jalajägi olen sinna jätnud vähe ning koha enda jaoks avastanud hilja. Kloogale juhtun esimest korda alles gümnaasiumi ajal, kui tekib mõte minna Kloogaranda. Aasta võib siis olla umbes 2004 ja rongiliiklus Kloogaranda on üsna olematu. Kloogale käib ronge veidi tihedamini. Nii sõidame algul Kloogale ja sealt edasi ratastega Kloogaranda. Klooga ja Kloogarand on muidu täiesti erinevad kohad. Klooga on alevik samanimelise järve ääres, Kloogaranna suurepärase mererannaga endine suvituspiirkond.  Tol ammusel aastal veel mõlemad üsna lagunema jäetud ja veidi trööstitud. Minu esimene mälestus Kloogalt on see, kuidas istume rongi oodates jaama perroonil jalad üle mitte raudteepoolse serva rippu. Suvepäike on kuum ja kõik tolmab kuivalt. Järv jääb raudteejaamast veidi kaugemale, sinna me ei lähe.

Mõned aastad hiljem elan põgusalt Kloogalt mõnikümmend kilomeetrid eemal Lohusalus ja töötan Paldiskis. Käime ka Klooga alevikus ringi uudistamas. Lagunevad majad, hulkuvad loomad. Järv. Eemal metsa sees mälestussammas Klooga surmalaagris elu jätnutele. Polügoonilt kostvad paugud. Talvel on järvel jääringrada. Vahel ilmub uudis läbi jää järve vajunud autodest.

Kolin ja vahetan töökohta. Paldiskis ja Lohusalus käin küll veel ja veel, aga Kloogale ei juhtu enam päris mitu aastat. Selle-eest olen enda jaoks avastanud Dagmar Lambi, Kloogal elava kirjaniku ja blogija, kelle sotsiaalmeedias avaldatu avab ka Kloogat ja selle ajas muutumist. Jään tema postitusi jälgima.

mõisa või lossi juurde satun esimest korda 2021. aasta märtsi lõpus. Mõis on alevikust veidi eemal järve idakaldal. Auto tuleb jätta veidi kaugemale tee äärde ja siis minna jala mõned sajad meetrid läbi metsa. Metsatee on hästi läbitav.

On päikeseline, kerged miinuskraadid ja maapind veel lumine ning külmunud. Lossi juurde jõudes saan kohe aru, et see on koht minu unenägudest. Olen lapsest saadik näinud korduvaid unenägusid, kus jõuan hüljatud või poolhüljatud hoone juurde ja mind valdab tohutu äng. Kuigi mind sinna tõmbab, on ka suur soov sellest kohast kiiresti ära saada, sest hoones, eriti selle ühes tiivas, on midagi õudset ja kurja. Unenäomajade ära tundmises pole midagi müstilist. Ükskord tundsin ühes TikToki kinnisvaravideos näidatud 60. aastate Kalifornia eramus ära ühe teise maja oma unenägudest. Kui video kommentaare lugesin, siis seal oli üle 10 inimese erinevatest riikidest, kes kirjutasid, et on seda maja unes näinud. Küllap genereerivad samal ajastul vähemalt osalt sarnast arhitektuuri näinud ja sarnases kultuuriruumis elavate inimeste ajud vahel sarnaseid unenägusid miks mitte ka sarnastest hoonetest.

Lodijärve loss ise on varemetes, aga ilus. Teen mõned pildid. Ei tea, kas unenägude mõjul, aga koht teeb mind rahutuks, ma ei tunne ennast seal turvaliselt. Lähme üle märtsipäikese käes teraliseks muutunud lume tagasi.

Lodijärve lossis / Klooga mõisas, märts 2021

On aasta 2025 ja jälle kevad. Nüüd on päike õige soe, lumi ammugi sulanud või pole seda õieti olnudki ja puud juba väikeses lehes. Olen üle nelja aasta uuesti Kloogal. Pargin auto üsna aleviku keskele ja jalutan holokausti memoriaali poole. Vahepeal on Kloogale tekkinud head kõvakattega kõnniteed, korrastatud on maju ja aedu.

Ka memoriaali on laiendatud. Lisatud on kenasti kujundatud infotahvlid, mis moodustavad mõnesajameetrise nii vormilt kui sisult tervikliku teekonna. Erinevatesse kohtadesse on inimesed juudi tava kohaselt asetanud kivikesi. Osadele on kirjutad nimed. Memoriaalirada viib välja üsna Soodajärve juurde, mille lähedale jääb arvatav kõige suurem vangide hukkamispaik. See koht ei ole läbi metsa ligipääsetav ega arvatavasti ka tähistatud. Järve teisel kaldal on mõned matkaautodega seltskonnad. Paar inimest püüab kala. Kuigi kaugelt kostab polügoon, on hea ja rahulik. Sean ennast sisse veidi eemale päikese kätte liivalagedale ja loen pisut. Jalutan sama teed tagasi. Männimets lõhnab männimetsa lõhnaga. Tunnen, et mulle on Klooga meeldima hakanud.

Isegi nii palju, et käisin eelmisel nädalal Kloogal korterit vaatamas. Mõne korteriga puumaja, kolm tuba, hea läbi maja planeering, esimene korrus oma terrassi ja võimalusega kasutada hooviala. Lisaks aknaga vannituba ja ahi. Mul on unistus vannitoas vihmametsataimi kasvatada ja füüsiline vajadus elava tule järele. Sisustan mõttes elutuba, asetan terrassile lillepotte ja ehitan selle ette väikese kasvuhoone.

Kuna juba siin olen, jalutan jälle veidi ringi. Seekord järve poole. Järve ääres on nüüd liivarannaga avalik supluskoht kõige vajalikuga. Kuigi vesi on külm ja on tuuline septembrilõpp, isegi üks ujuja. Supluskohast läheb mööda hea kattega terviserada. Siin saaks talvel vist suusatada. Järvele on ehitatud ujuvsaun, mida saab mõnekümne euro eest rentida. On näha, et see pole niisama saun ja uurin seda veidi. Selle nimi on Klooga kosk ja tegu on Kunstiakadeemia tudengite loominguga. Üle järve pasitavad lossi varemed. Suundun sinna.

Klooga Kosk. Fotot on internetis kasutanud erinevad lehed, aga originaal peaks olema pärit Re Stuudio kodulehelt

Metsatee, mis veel neli aastat tagasi läbitav oli, nüüd seda enam pole. Pean poolelt maalt tagasi keerama ja üle lageda pikemat teed ringi minema. Loss on nende mõne aastaga veel rohkem lagunenud ja võssa kasvanud, aga vähemalt pole märke suurematest vandalismiaktidest. Maas vedeleb üksik pleekimata sildiga viinapudel, mis jätab värske mulje ja mõned tühjad luitunud krõpsupakid, mis tunduvad seal juba pikemalt olnud olevat. Sodimisi suuremaid lõhkumisi ei jää silma. Kõnnin järvepoolsele küljele, aga alla järve äärde läbi võsa küll ei pääse. Lossi sisse seekord minema ei hakka. Koht tekitab minus ikka kõhedust ja lähen sama teed üle lageda tagasi. Nopin kõndides hiliseid põldmarju.

Otsustan, et selle hinna eest pole see korter siiski minu praeguse eluetapi asjaolude juures päris see, mida ma ostaks. Maja on küll suures osas renoveeritud, kuid vundamendi ja laudise vaheline osa mitte lõpuni. Tekitab kahtluseid, kui palju sealt niiskust ja külma võib konstruktsioonide vahele ja tuppa pugeda. Hoovi vaadates paistab osa naabritest veidi kola korjamisele kalduvad. Kui hooviala kasutuskord pole notariaalselt, selgelt ja mõistlike põhimõtete alusel paika pandub ning põhineb välja kujunenud tavadel või iga naabri isiklikul õiglustundel, lõhnab see kombinatsioon juba ette ebameeldivuste järele. Minus ei ole selleks ikkagi piisavalt Kloogat. Veidi kripeldama jääb see korter siiski ja Klooga oma mõisaga samamoodi. Nagu ikka mõne huvitava teema peale sattudes asun õhtul kodus interneriavarustes kaevama.

Juhtun ühe 1996. aasta Klooga aleviku igapäevaelu kirjeldava artikli otsa. Lugu maalib kohast üsna troostitu pildi: rüüstatud majad, metallivargused, sotsiaalprobleemid ja sõjaväeosa harjustusväljalt kostvad pidevad lasud-paugud. Kui Klooga järgmise 30 aastaga sama palju edasi areneb, kui selle 30-ga, mis artikli kirjutamisest möödunud, on kohal väga palju perspektiivi.

See on kummaline, kuhu inimesed ajas oma jalajälgi jätavad ja kuidas need rajad võivad kokkupuutes olla. 96. aasta artikli kohalikku kooli kirjeldavas lõigus mainitakse semituntud kunstnikepaari tütart, kes ajakirjanikule sõnagi ei lausu. Neil on tegelikult kaks tütart. Aastal 2020, see on pea 25 aastat hiljem, tekitab meedias palju kära juhtum, kus Hollandi lastekaitse võtab ära eestlannast üksikema lapse Anju. Anju on selle kunstnikepaari lapselaps ja vaikne tüdruk Klooga kooli klassitoast kas tema ema või tädi. Kusagil vahepealses ajas on hetk, kus Anju tulevane vanaisa töötab minu alluva alluvuses. On 2008. aasta majanduslangus ja temast saab esimene inimene, kellele ma olen pidanud koondamisteate üle andma.

Avastan enda jaoks seni tundmatu Baltisaksa kunstniku Wilhelm Siegfried Stavenhageni, kelle tööde hulka kuulub arvukalt graafikat Eesti ja Läti maalilistest kohtadest, nende hulgas ka vaade üle Klooga järve Lodijärve lossile. Nagu varemetest aimata võib, on tegu olnud uhke hoonetekompleksiga. Kui saaks ometigi need lossi varemedki konserveeritud. Proovin ette kujutada, mis punktis Klooga järve kaldal kunstnik võis istuda ja imetlen nüüdseks muidugi hävinenud pikalt järvele ulatuvat paadisilda. Pilt on detailiderohke.

Wilhelm Siegfried Stavenhageni Lodensee

Järgmisel päeval toon raamatakogust nüüd juba hoopis uue pilguga üle lugemiseks Bornhöe “Tasuja” ja esimest korda lugemiseks Dagmar Lambi “Kortermaja”, millest kahtlustan, et see võib sisaldada ka killukesi Klooga kortermajade inimestest. Umbes sellisest, kuhu ma olin ennast veidi elama mõelnud ja mille terrassi ette oma esimest kasvuhoonet ette kujutanud. Ka õnnestub mul 80 euro eest hankida tõmmis Stavenhageni "Lodenseest" ja see on imeilus.

Rattaga üle lahe

 Mul oli sel aastal veel Soomes käimata. Mulle Soome väga meeldib ja Helsingi on minu jaoks alati suvelinn olnud. Need Helsingi laevad sõidavad nagu narrimiseks mul kogu aeg muudkui rannast mööda ka. Ma lihtsalt ei saanud teistmoodi, kui pidin laevapiletid ära ostma. Mõtlesin, et kasutan selle aasta viimaseid sooje ilmu, käin Allas Pooli mereäärses vabaõhujulas, mõnes heas kohas söömas, vaatan mingit Tove Janssoni muralit, aga esiteks ja ennekõike Suomenlinnas. Piinlik tunnistada, aga ma polnud seal kunagi käinud. Suomenlinna on UNESCO maailmapärandi nimekirja koht. Need on alati üsna kindla peale minek, kui just Struve kaare punktiga tegu pole.

Allas Pool ja Suomenlinna praami kai on Helsingi pool küll täpselt Viking line`i terminali juures, aga ma läksin ikkagi Tallinkiga üle. Eesti asi ikkagi ja muud põhjused ka. Lisaks mõtlesin, et proovin sel aastal rattaga üle lahe käimise ka ära. Minu juurest sadamasse on 13 kilomeetrit häid rattateid ja elan ma sadama suhtes nö õigel pool linna, st ei pea rattaga läbi kesklinna trügima. Tallinkiga maksab ratta ülevedu 5 eurot üks ots, edasi-tagasi kokku siis 10. Helsingis saab muidu päevaks ratast laenutada viie euro eest. Nii et kui raami suuruse või muu eelistuse tõttu pole kindlasti soovi oma ratast kasutada, tuleb selle päevatripiks kohapealt laenutamine odavam. Või nagu minu puhul: rattaga sadamasse sõitmine on minu jaoks kõige odavam, mugav ja kiire. See on minu meelest väga hea, et meil nüüd siin asjad sedasi on, et ratas on mitte ainult arvestatav, vaid vahel ka parim lahendus.

Rattaga saab laevale autoteki kaudu, sadamasse sissesõit käib koos autotega. Kahe värava kohal põles ilusti kohe see märk ka, et ratturid on sinna teretulnud. Pärast tuli autodega koos ootealal seista, aga mind suunati eraldi ritta, kus ma siis üksi ootasin. Helsingi suunal teisi rattureid ei olnud. Algul oli natuke imelik ja üksinda olla sedasi keset autoridu, aga pärast tuli samasse ritta üks naismootorrattur ka. Ma proovisin talle sõbralikult naeratada, aga ta ei teinud minust väljagi. Mulle tundub, et ratturid ja mootorratturid on siis vist ikkagi eri klass, kuigi olime samasse ritta suunatud.

Laeva sissesõiduks tõmmati mind sõiduautode alalt ära cargo-alale ja laeva pidin sõitma koos rekade, mitte sõiduautodega. Rataste hoiukoht oli cargo-tekil, mis oli selles mõttes hea, et cargo-tekk on kõige alumine ja ma ei pidanud tänu sellele järsust laevarambist ennast ülemisele tekile üles väntama, aga selles mõttes halb, et üksiku ratturina suurte autode vahel oled sa väga väike. Laevaks oli 7.30se väljumisega MyStar. Seal on rataste hoiukoht kohe üsna vööris ühes nurgakeses, kus muidu koormarihmu ja tõstetroppe hoitakse. Rattahoidik on täpselt seda tüüpi, mis mulle üldse ei meeldi -- üks ratastest tuleb suruda peenikesse vahesse ja kui sul on ketaspidur, siis loota, et hoidik ketast kõveraks ei painuta.

Laeva hommikusöögibufees asusin nõukaajal sündinud õige eestlase kombel kohe suure süsteemsuse, järjekindluse ja pühendumusega tegutsema, et kahe tunni jooksul kindlasti 19,80 eest, mis oli hommikusöögi hind, tarbida kõike pakutavat, aga eelkõige soolalõhet. Mul on tunne, et lõpuks jäi minu osas Tallink bufeega siiski kasumisse, aga mulle ei jäänud ka tunnet, et ma oleks petta saanud.

Peale laevast välja sõitmist suunati mind cargo-alalt jälle sõiduautode juurde. Nagu Tallinnaski sadamaalal rattateid pole, sadamast saab välja koos autodega.

Helsingis panin ratta Kauppatorile rattahoidikusse lukku (lukk oli endal kaasas) ja läksin Suomenlinna praamile. Internetis ei soovitatud rattaga Suomenlinna minna, sest sest sealsed munakivitänavad pole ratta jaoks kõige mugavamad, lisaks oleks rattale tulnud eraldi pilet osta. Praamis ja saartel oli kohapeal muidu rattaid küll. UNESCO maailmapärand ei valmistanud jälle pettumust ja Suomenlinna oli vibe.

Tagasi Helsingis vedelesin Allas Pooli saunades ja basseinides ja lamamistoolides viimase sügispäikese käes ja üldse ei tahtnud sealt ennast püsti ajada, aga lõpuks hakkas kell päris palju saama. Vaatasin veel turul ja kaubahallis veidi kohalikku tänavatoiduskeenet, aga ma olin hommikul Rootsi lauas ikkagi tublit tööd teinud ja kõht oli lõhest veel täis. Mulle ei jäänud silma ka midagi sellist, mida ma oleks ainult proovimise pärast proovida tahtund. Tove Janssoni vaatama ei jõudnudki. Tagasiteel Länsiterminali vaatasin veel Helsingi arhitektuuri, mida ma olen järjest enam hindama hakanud.

Helsingi sadamas oli selles mõttes sama moodi, et sadamaalale tuli koos autodega sisse sõita. Rataste jaoks suunavaid märke ei olnud, nii otsisin endale ise kioski, mille juurest läbi sõita. Edasi tõmmati mind autodest eemale kõrvalritta, et siis sealt pärast cargo-tekile suunata. Seekord oli laevas veel üks rattur, korraliku matkavarustusega neiu, kelle rahvust ma ei küsinud. Talle ka need rattahoidikud üldse ei meeldinud, sest tal oli ratta külge kinnitatud matkakottide tõttu ratta raskuskese kõrgel ja ta kartis, et ratas läheb seal lihtsalt ümber. Kui ma talle oma ketaspiduri muret kurtsin, siis see pool teda eriti ei häirinud. Hiljem tekkis sinna rattahoidukusse veel üks elektritõuks ka lisaks juurde.

Laevas jalutasin kohe sirgelt Burger Kingi, sest nüüdseks oli hommikusöögi lõhe küll kõik juba ära seeditud. Pärast otsisin endale mõnusa aknaaluse kohta, olin niisama ja kui muidu olin pidanud rannast vaatama, kuidas Helsingi laevad mööda sõidavad, siis nüüd sain mina laevast vaadata, kuidas me minu poolsaarest mööda sõidame.

Tallinnas tuli laevast jälle suurte autode vahel maha sõita, aga nüüd ma olin juba harjunud. Siin pool lähevad cargo- ja sõiduautode rajad sadamaalal kokku, tuleb katsuda endale kõige ohutum rada leida. Pärast on Reidi ja Pirita teel juba head rattateed.

Kodus sõin veel paki laevast ostetud lagritsat ära. Muud polegi.

Minu Must meri

 Ma astusin just Bulgaaria kassikaka sisse. Plätudega, aga hea, et needki jalas olid. Kahtlustan neid:

Mul on tunne, et neil ei ole seda siin linnas kuhugi matta, tänavad on kivised. Linnake ise on nunnu. Nimi on Nessebar. UNESCO maailmapärandi nimekirjas ja puha.

Nessebari jõudmiseks kõndisin Sunny Beachilt mööda Musta mere kallast 3 kilomeetrit. Pärast tuleb tagasi minna. Minu hotell on seal. Nessebari ja Sunny Beachi vahel liigub erinevat trasnporti ka, aga seljakotirändur minus ei taha.

Sinna sain nii, eile lendasin Burgasesse ja sealt sõitsin bussiga Sunny Beachyle. Takso oleks maksnud 45 eurot ja seljakotirändur minus ei tahtnud. Bussipilet oli umbes 4 eurot. Ühistranspordi osas on Google Maps siin kasutu. Tuleb leida peatus ja siis seal kohalikelt infot välja pumbata. Bussigraafik on üleval ka, aga seal ei ole mitte kirjas aeg, millal buss tuleb vaid see kellaaeg, mil ta liini alguspunktist välja sõidab. Hotellis oli hommikusöögiga umbes sama moodi. Kirjas oli, et algab kell 7.30, aga see tähendas, et nad hakkavad 7.30 seda valmis sättima. Ma veel mõtlesin, et enne söön ja siis teen meres hommikuujumise. Homme tean paremini ja enne ujun.

Lennukis juhtusin istuma ühe Ukraina pere keskele, kes rääkisid mind surnuks ja üritasid pirukatega toita. Nad olid muidu Zaporižžja tuumajaama kandist pärit, aga seal läks maru ohtlikuks. Pakkisid kohvrid ja läksid rongijaama. Seal oli silt, et buss Eestisse ja telefoninumber. Nad helistasid ja nii nad nüüd Eestis ongi. Varem käisid Krimmis puhkamas. Nüüd hakkasid Musta mere järele igatsema ja lendasid siia. See on nii neile kui mulle esimene kord Bulgaarias olla.