Kui mul on selleks võimalust, armastan hommikuti tööle sõita pikemat teed pidi, suure neljarealise maantee asemel mööda kitsast põlluvaheteed ja üle jõe. On jaanijärgne hommik. Nagu ikka siis, kui punased kalendripühad nädalavahetusele ei ole juhtunud, on nende ajal kaks päeva jutti sadanud. Tänavavalgustuslambi otsas istub kajaka kombel toonekurg, kes on sorgus tiivad kuivatamiseks kormorani moodi laiali ajanud. Tal on pojad pesas arvatavasti juba seda mõõtu, et vanalinnud ei taha nendega koos enam hästi sinna ära mahtuda.
Toonekurg, nime poolest lind toonelast, surnute riigist, kellest on aga teada, et ta hoopis uut elu, lapsi, toob. Just nagu iga surm kannab endas teadmist ülestõusmisest, igavesest elust või taassünnist, kuidas kellele määratud või ta ise uskuda on võtnud.
Muinaslooline toonekurg, kes ometi ei pääse maistest muredest ja peab kajaka kombel lambi otsas istudes kormorani moodi tiibu kuivatama, sest pesas on jäänud kitsaks ja kaks päeva on sadanud.
