Riho

On 1994. aasta oktoobrikuu. Riho uitab ei tea mida otsides kodu lähedases metsas ja jõuab lõpuks päris kaugele, mitme kilomeetri kaugusele kodust. See on tema jaoks seni avastamata ala. Korraga jõuab ta traataiaga piiratud territooriumini. Kaugemalt paistavad mahajäetud moega hooned. Riho tuju läheb hetkega heaks, sest ta teab, mida sellistes kohtades võib leiduda – metalli. Ajad on rasked ja vanametalli eest makstakse hästi. Uut riigikorda on olnud kolm aastat, aga korda kui sellist on veel üsna vähe. Riho on üks paljudest, kelle jaoks metallivargus pole võõras.Ta võtab suuna tagasi kodu poole. Riho elab kunagises suvilaterajoonis. Väikest maja jagab ta oma kahe venna, elukaaslase ja tolle 13-aastase pojaga. Kodus räägib Riho metsas avastatud kohast vendadele. Tagasi läheb ta juba samal õhtul ööpimeduses. Seekord koos vendadega ja paremini varustatult, kaasas taskulambid ja lõiketangid.

Koht tundub sama hüljatud kui enne. Vennad vinnavad ennast üle aia. Tangidest hoolimata ei õnnestu neil hoonetesse siiski sisse murda. Küll aga pääsevad nad maa-alusesse punkrisse, kui on seda sulgenud tabaluku läbi lõiganud. All punkris näitab taskulambivalguses end neile tõeline eldoraado – koht on täis vanametalli. Seinaäärtes on pikalt riiulid, osadel seisavad metallkastid, teistel alumiiniumtünnid, muist tunduvad tühjad, mõed ka täis. Mehed asuvad tühje tünne riiulitelt maha võtma ja väljapääsu suunas veeretama. Ka üks täis tünnidest lööb selle käigus kõikuma ja kukub õnnetult Riho jalale. Vennad vinnavad küll tünni ta pealt kiiresti maha, kuid Riho jalg on nii pahasti viga saanud, et oma jõul ta püsti enam ei saa. 

Metall peab veel veidi ootama. Vennad aitavad vigastatud jalaga Riho punkrist maa peale, sikutavad kuidagi üle aia ning talutavad koju. Enne lahkumist korjab Riho punkri põrandalt veel punaka rusikasse mahtuva metallsilindri ja pistab taskusse. Ta ei saa teisiti. Arvatavasti peab ta seda värvi tõttu vaseks. Värviliste metallide, eriti vase eest makstakse kokkuostus kõige paremini.

Kodus ei parane Riho jalg aga kuidagi. Algul ei taha ta arstidest midagi kuulda, aga neljandaks päevaks on valu läinud nii hulluks, et Riho laseb end lõpuks haiglasse viia. Metalliasja ta seal muidu rääkida ei saa ja ütleb, et puu kukkus metsa tehes jala peale. Ravi ei aita. Nädal hiljem Riho sureb. Surma põhjusena läheb kirja neerupuudulikkus. Asi on siiski kummaline – algul jalavigastus ja siis korraga neerupuudulikkus ja surm. 

Kummalised sündmused jätkuvad. Äkitselt sureb pere noor ja muidu terve koer. Paar päeva hiljem hakkab Riho kasupoeg halba enesetunnet kurtma. Tema kätele on tekkinud põletusville meenutavad haavad. Haiglas eitab ta kokkupuudet kemikaalide või millegi kuumaga, mis sääraseid põletusi võiks tekitada. Keegi meedikutest saab siiski aru, millega tegu. Edasi arenevad asjad juba kiiresti.

Mõni tund hiljem saabuvad pere kodumaja juurde Kiisale päästeameti erispetsialistid. Maja elanikud ja naabrid evakueeritakse. Päästeamet toimetab tinakohvris minema kummalise punaka metallsilindri, mille Riho endaga koju oli toonud.

Riho oli vendadega sisse murdnud Tammiku radioaktiivsete jäätmete hoidlasse. Territooriumil ka mehitatud valve, aga värava pool, mitte selles küljes, millest Riho vendadega kohale lähenes. Aiale paigaldatud hoiatussilte olid nad pidanud mitte millekski.  Metallitükk, mille ta jakitaskuse pistis, polnud mitte vasest vaid surmavalt kiirgavast tseesiumist. Surmava kiirgusdoosi said nii ta ise kui pere koer, kes ta jaki peal magada armastas. Need olid radioaktiivse põletuse villid, mis Riho kasupoeg oma kätele sai, kui kasuisast maha jäänud asju uurides tseesiumipulga jaki taskust välja võttis.

1994 oli noore Eesti riigi jaoks halbade sündmuste aasta. Veebruaris oli Mustamäel sisse varisenud Marja poe lagi tappes viis ja vigastades 13 inimest, septembris uppus parvlaev Estonia, mis viis endaga sadu. Kuu hiljem hukkus Kiisa kiirgusjuhtumi käigus üks ja tervisekahjustusi said veel viis inimest. Kohalikku võimekust ja ressursse selliste teemadega tegelemiseks nappis. Kiirgusjuhtumit käisid uurimas Rootsi teadlased, kes hindasid Tammiku hoidla radioaktiivsete jäätmete ladustamiseks kõlbmatuks. Rahvusvaheline aatomienergiaagentuur avaldas juhtumi kohta 60-leheküljelise analüüsi. Läks veel üle 15 aasta enne, kui Tammikult jäätmeid teise ladustamiskohta viima ja hoidlat sulgema asuti.

Tammiku hoidla sissepääs. Foto IAEA materjalidest

See lugu on kirjutatud ajakirjanduses ilmunud materjalide ja Rahvusvahelise aatomienergiaagentuuri (IAEA) raporti põhjas.

Bødø ja Tødø

 Ühesõnaga. Ma nägin unes, et ma olin reisijana Põhja-Korea piraadilaeval. Laev sõitis Norra saarte vahel. Ma jõudsin kahel saarel ära käia enne, kui üles ärkasin. Ühe saare nimi oli Bødø ja teise nimi Tødø. Üsna igavad saared olid. 

Ma ei olnud laeval küll piraadina, aga sain seal tasuta sõita mingi sellise diiliga, et pidin veidi piraate adminteemade ja asjaajamisega aitama. Käisin näiteks Bødøl pandimajja röövitud kuldesemete nimekirju viimas. Pandimajas siis oli veel teistelt laevadelt piraate ja muidu kaabakaid koos. Osad olid päris hirmutavad ja kurjad, osad päris sõbralikud. Üks viimastest õpetas mind, kuidas kulla nimekirju nii teha, et vahele ei jääks.

Ärkasin täpselt siis üles, kui Tødøl randuma hakkasime. Seisin laeva ninas ja parajasti lasti rampi alla, selline rambiga laev oli.

Päeval jutustasin unenägu kollektiivi lõunalauas ümber. Üks lõunalistest istus lauda täpselt sel hetkel, kui ma oma tasuta laevasõidu tingimusi selgitasin ja pandimajja hakkasin jõudma. Hea oli, et märkasin uuele tulijale taustaks märkida, et tegu on unenäoga.

Pärast tegin veel väikese uuringu ja Mapsi andmetel Tødø saart ei küll pole, aga väikesaar nimega Bødø on Norras täitsa olemas. Seda ei tea, kas seal ka pandimaja tegutseb. Kas see on nüüd märk, et peaksin sinna vaatama minema? Kuidas ma endale piraadilaeva leian?

Ajarännak: pakend ja prügi

 Nooremal lapsel oli digiõppepäeva raames loodusõpetuse tunnis ülesanne küsitleda mõnda oma vanemat sugulast teemal jäätmete teke ja ringlus kodumajapidamises. Kuna ma vist kõige käepärasem vanem sugulane juhtusin olema, sai see au mulle osaks. Jutustasin etteantud küsimuste põhjal mida ja kuidas mäletasin. Ma küll veidi kahtlesin, kas ma ülesandes nõutud vanema sugulasena päris kvalifitseerun, aga laps sai siiski hindeks viie plussi ja õpetaja oli kommetaariks lisanud, et mälestused olid väga tore ajarännak. Panen need ka siia kirja. 

Olen 80ndate keskel sündinud, elasime Tallinna külje all alevikukorteris. Suved veetsin Pärnus. See on taustsüsteem.

Varem ei räägitud siis jäärtmete sorteerimisest nii nagu praegu, kuigi erinevaid jäätmeid liigiti veidike ikka korjati. Maal viidi toidu- ehk biojäätmed kompostihunnikusse. Meil kompostimise võimalust polnud ja nii tuli need koos muu prügiga konteinerisse panna. Prügikonteinerid olid siis teistsugused, neljakandilised metallist, erinevat värvi. Enamasti nii roostes, et ega värvist enam aru ei saanudki. Neid kutsuti siis prügikastideks. Täis pürgikastidel käis järel prügiauto, aga siis toimis asi nii, et auto viis ära kastid koos prügiga ja tõstis tühjad kastid asemele. Majadel ei olnud oma kindlaid prügikaste, need olid standardsed ja ringluses. Prügiauto ise oli selline lahtise kastiauto tüüpi, varustatud laadimiskraanaga prügikastide tõstmiseks. Prügi ei pressitud. See oli küll nagu ta siiani on, et prügiauto toimetas hirmsa lärmi saatel.

Kodust köögikraanikausi alust prügikasti kutsuti meil prügiämbriks. Sel ajal prügikotte polnud. Prügi viidi välja koos prügiämbriga, ämber tühjendati prügikasti. Peale tühjendamist tuli prügiämber ära pesta.

Sel ajal müüdi piimatooteid klaastaaras. Piim oli liitristes ja pooleliitristes pudelites, hapukoor purkides. Ka need olid standardsed. Praegu on neid piimapudeleid vahel näha hipsterrestoranides, kus neid kasutatakse vee serveerimiseks või lillevaasidena. Piima- ja koorepurke tavaprügisse ei visatud, need sai koos muu klaastaaraga viia taarapunkti, kus nende eest maksti raha. Umbes nagu praegu taaraautomaadid, aga automaadi luugi asemel oli lett, mille taga toimetas inimene, kes pudelid üle luges. 

Piimapudelid ja koorepurgid olid suletud fooliumist kaanega, mis ei olnud taaskasutatav ja ikka seal samas ühises prügiämbris lõpetas. Fooliumkaas ei olnud keevisega klaasi küljes kinni, nagu praegu näiteks kohupiimakreemide kaaned plasttopside küljes. Selline pakend ei olnud kuidagi hermeetiline ega vedelikukindel, aga huvitaval kombel ei mäleta ma ka, et need piimapudelid kaane vahelt hirmsasti lekkinud oleks.

Minust veidi varem sündinud rääkisid, et nemad pidid kooliajal vanapaberit ehk makulatuuri koguma. Mina seda enam tegema ei pidanud ja paber käis koos kõige muuga ikka sinna ühte prügiämbrisse. Ajalehed olid siis veidi teisest materjalist, sellised pehmemad ja võtsid paremini vett sisse. Vanu ajalehti kastutati kodus mitmel otstarbel. Kel oli ahiküte, kasutas neid tulehakatuseks. Meil nühiti aknapesu viimase etapina aknad kokku kägardatud ajalehega üle -- kriuksus hirmsasti. Veel kleebiti tapeedi panekul tapeedi alla ajalehekiht.

Ohtlikest jäätmetest rääkimist või nende eraldi korjamist ma ei mäleta. Seda juhtus küll, et prügi prügikastis vahel süttis. Sellistel puhkudel kirtsutas ema põleva prügi haisu peale nina ja kommenteeris, et jälle prügikastid põlevad.

Pakendiprügi tekkis vanasti palju vähem. Poes müüdi paljusid kaupu pakendita. Leivad-saiad seisid lahtiselt riiulitel. Pätsid ei olnud viilutatud. Nende ostukotti tõstmiseks ja pehmuse katsumiseks olid riiulite juures umbes 10 x 10 cm valged paberitükid. Leib ja sai toodi vabrikust poodi ratastega puidust riiulites. Need samad riiulid seisid ka müügisaalis. Tühjad riiulid veeretati leivaautosse ja saadeti tagasi kombinaati. Leivaautoga midagi muud ei veetud. Logistikamudelid toimisid sel ajal veidi teisiti.

Vorst oli külmvitriinis. Vitriini taga seisis müüja, kes küsimise peale soovitud koguse vorsti lõikas ja valgesse paberisse pakkis. Sellesse samasse, millest leivariiulite juurde ruudukesi oli lõigatud. Sama paberit keerati veel tuutudeks, et sinna kaalukomme pakkida. Kindlasti kasutati seda millekski veel.

Vanaema juures ei olnud piimatooted klaastaaras vaid joogikartongis. Meil kutsuti seda tetrapakiks. Piima- ja ka leivatootmisi oli siis rohkem, nende toodang erines piirkonniti. Minu meelest teenindas iga kombinaat siis pigem oma naabruskonda.  Logistika oli teine, autotransport aeglasem, tarnemudelid mitte nii välja optimeeritud, toit säilis arvatavasti kehvemini.

Tetrapakk kujutas endast neljakandilise põhjaga püramiidikujulist pakki, millel tuli tipp maha lõigata, et sealt augu kaudu toodet saaks kallata. Tetra oli ja on Euroopa suurimaid joogipakendi ja pakkeseadmete tootjaid. Kui praegu poes mahla- ja piimapakke käes keerutada, siis nii mõnegi põhja alt leiba nüüdki veel Tetra tootjamärgise, aga püramiidikujulisi Tetra pakke pole ma hiljem enam kohanud.