Nooremal lapsel oli digiõppepäeva raames loodusõpetuse tunnis ülesanne küsitleda mõnda oma vanemat sugulast teemal jäätmete teke ja ringlus kodumajapidamises. Kuna ma vist kõige käepärasem vanem sugulane juhtusin olema, sai see au mulle osaks. Jutustasin etteantud küsimuste põhjal mida ja kuidas mäletasin. Ma küll veidi kahtlesin, kas ma ülesandes nõutud vanema sugulasena päris kvalifitseerun, aga laps sai siiski hindeks viie plussi ja õpetaja oli kommetaariks lisanud, et mälestused olid väga tore ajarännak. Panen need ka siia kirja.
Olen 80ndate keskel sündinud, elasime Tallinna külje all alevikukorteris. Suved veetsin Pärnus. See on taustsüsteem.
Varem ei räägitud siis jäärtmete sorteerimisest nii nagu praegu, kuigi erinevaid jäätmeid liigiti veidike ikka korjati. Maal viidi toidu- ehk biojäätmed kompostihunnikusse. Meil kompostimise võimalust polnud ja nii tuli need koos muu prügiga konteinerisse panna. Prügikonteinerid olid siis teistsugused, neljakandilised metallist, erinevat värvi. Enamasti nii roostes, et ega värvist enam aru ei saanudki. Neid kutsuti siis prügikastideks. Täis pürgikastidel käis järel prügiauto, aga siis toimis asi nii, et auto viis ära kastid koos prügiga ja tõstis tühjad kastid asemele. Majadel ei olnud oma kindlaid prügikaste, need olid standardsed ja ringluses. Prügiauto ise oli selline lahtise kastiauto tüüpi, varustatud laadimiskraanaga prügikastide tõstmiseks. Prügi ei pressitud. See oli küll nagu ta siiani on, et prügiauto toimetas hirmsa lärmi saatel.
Kodust köögikraanikausi alust prügikasti kutsuti meil prügiämbriks. Sel ajal prügikotte polnud. Prügi viidi välja koos prügiämbriga, ämber tühjendati prügikasti. Peale tühjendamist tuli prügiämber ära pesta.
Sel ajal müüdi piimatooteid klaastaaras. Piim oli liitristes ja pooleliitristes pudelites, hapukoor purkides. Ka need olid standardsed. Praegu on neid piimapudeleid vahel näha hipsterrestoranides, kus neid kasutatakse vee serveerimiseks või lillevaasidena. Piima- ja koorepurke tavaprügisse ei visatud, need sai koos muu klaastaaraga viia taarapunkti, kus nende eest maksti raha. Umbes nagu praegu taaraautomaadid, aga automaadi luugi asemel oli lett, mille taga toimetas inimene, kes pudelid üle luges.
Piimapudelid ja koorepurgid olid suletud fooliumist kaanega, mis ei olnud taaskasutatav ja ikka seal samas ühises prügiämbris lõpetas. Fooliumkaas ei olnud keevisega klaasi küljes kinni, nagu praegu näiteks kohupiimakreemide kaaned plasttopside küljes. Selline pakend ei olnud kuidagi hermeetiline ega vedelikukindel, aga huvitaval kombel ei mäleta ma ka, et need piimapudelid kaane vahelt hirmsasti lekkinud oleks.
Minust veidi varem sündinud rääkisid, et nemad pidid kooliajal vanapaberit ehk makulatuuri koguma. Mina seda enam tegema ei pidanud ja paber käis koos kõige muuga ikka sinna ühte prügiämbrisse. Ajalehed olid siis veidi teisest materjalist, sellised pehmemad ja võtsid paremini vett sisse. Vanu ajalehti kastutati kodus mitmel otstarbel. Kel oli ahiküte, kasutas neid tulehakatuseks. Meil nühiti aknapesu viimase etapina aknad kokku kägardatud ajalehega üle -- kriuksus hirmsasti. Veel kleebiti tapeedi panekul tapeedi alla ajalehekiht.
Ohtlikest jäätmetest rääkimist või nende eraldi korjamist ma ei mäleta. Seda juhtus küll, et prügi prügikastis vahel süttis. Sellistel puhkudel kirtsutas ema põleva prügi haisu peale nina ja kommenteeris, et jälle prügikastid põlevad.
Pakendiprügi tekkis vanasti palju vähem. Poes müüdi paljusid kaupu pakendita. Leivad-saiad seisid lahtiselt riiulitel. Pätsid ei olnud viilutatud. Nende ostukotti tõstmiseks ja pehmuse katsumiseks olid riiulite juures umbes 10 x 10 cm valged paberitükid. Leib ja sai toodi vabrikust poodi ratastega puidust riiulites. Need samad riiulid seisid ka müügisaalis. Tühjad riiulid veeretati leivaautosse ja saadeti tagasi kombinaati. Leivaautoga midagi muud ei veetud. Logistikamudelid toimisid sel ajal veidi teisiti.
Vorst oli külmvitriinis. Vitriini taga seisis müüja, kes küsimise peale soovitud koguse vorsti lõikas ja valgesse paberisse pakkis. Sellesse samasse, millest leivariiulite juurde ruudukesi oli lõigatud. Sama paberit keerati veel tuutudeks, et sinna kaalukomme pakkida. Kindlasti kasutati seda millekski veel.
Vanaema juures ei olnud piimatooted klaastaaras vaid joogikartongis. Meil kutsuti seda tetrapakiks. Piima- ja ka leivatootmisi oli siis rohkem, nende toodang erines piirkonniti. Minu meelest teenindas iga kombinaat siis pigem oma naabruskonda. Logistika oli teine, autotransport aeglasem, tarnemudelid mitte nii välja optimeeritud, toit säilis arvatavasti kehvemini.
Tetrapakk kujutas endast neljakandilise põhjaga püramiidikujulist pakki, millel tuli tipp maha lõigata, et sealt augu kaudu toodet saaks kallata. Tetra oli ja on Euroopa suurimaid joogipakendi ja pakkeseadmete tootjaid. Kui praegu poes mahla- ja piimapakke käes keerutada, siis nii mõnegi põhja alt leiba nüüdki veel Tetra tootjamärgise, aga püramiidikujulisi Tetra pakke pole ma hiljem enam kohanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar