Ma tegin sel suvel üksinda mõnepäevase autotripi Lätis ja Leedus. See on midagi minu hingele. Käisin kohtades, kuhu ma aastate jooksul ühel või teisel põhjusel mõne tüki endast ja eriti oma südamest olen maha jätnud ja siis sellistes, kuhu ma varem juhtunud pole, aga mille kohta võin mõne aja möödudes avastada, et nüüd on tükike minust jäänud ka sinna. Vaatasin vaateid ja kuulasin tundide kaupa podkaste. Jõudsin välja Leetu, üsna Valgevene piiri äärde, mineraalvetele Druskininkai spaalinna. Jõudsin tagasi sama inimesena, kellena läksin teele, aga palju teadlikumana sellest, kes ma olen.
Kusagil Druskininkai kandis juhtusin kuulama Eesti lugude sarja saadet Lätist. Täpsemalt sellest, kuidas Läti endale nime sai. Läti sai endale nime Latgale piirkonna järgi. See on piirkond, millel läbi ajaloo Läti aladest tegelikult kõige vähem Lätiga ühist on olnud. Ajalooliselt on see alati olnud Venemaa mõjusfääris. Pole sinna õieti küündinud ei Liivi ordu, poolakate ega sakslaste käsi. Tänapäeval on see kohaks, kus Läti integratsiooni- ja sotsiaal-majanduslikud probleemid kõige teravamalt välja joonistuvad. Kui tõmmata analooge Eestiga, siis isegi rohkem kuu Ida-Virumaal. Latgale on vaene ja inimtühi. Kui lätlasele Latgalet nimetada, läheb ta suu kriipsuks, pea mõtlikult viltu ja ta ohkab nukralt: jaa, keeruline on seal. Pole inimesi ja on vaesus. Aga loodus, loodus on seal ilus. Podkasti ära kuulanud sain kohe aru, et ma pean seda kohta vaatama minema ja keerasin autonina Latgale poole.
Ilus ja inimtühi oli ta tõesti. Sain teeäärses poes pirukaid ostes veidi tüssata ja leidsin ööbimise keset metsa järve äärde üksikusse kämpingumajja. Odav oli see küll, aga ükski aken seal ka lahti ei käinud. Peale minu oli järve ääres veel palju vaikust ja kaks kalameest. Kahjuks läks nii, et kaks kalameest nägid, et ma tulen autost välja üksi. See ei ole hea asi, mida keset metsa tsivilisatsioonist eemal ööbides välja näidata, aga läks nii.
Oli juulikuu ja palav. Kuna kämpingumajakesel ühtki lahtikäivat akent ei olnud, oli mul valida, kas lämbun või magan öösel lahtise uksega. Jätsin ukse lahti ja asetasin selle ette pikali tooli, et vähemalt suuremad metsoomad sisse ei pääseks ja juhuks, kui kalameestel peaks öösel mingeid mõtteid tekkima, eeldatavati peale alkoholi tarvitamist, nad tooli otsa koperdades kas käeluu murraks või ma vähemalt reageerimiseks veidi aega võidaks. Voodi kõrvale käeulatusse panin avatud teraga taskunoa. Asi seegi.
Öösel läbi une kuulsin kedagi oma hütikesele lähenevat. Mul oli päevast mitusada sõidukilomeetrit all ja ma tundsin, kuidas ma tahan edasi magada ja seda lähenevat probleemi ignoreerida. Sammud tulid lähemale ja ma otsustasin läbi une asjaolusid edasi ignoreerida. Järgmisel hetkel tundsin midagi oma voodis. Seda ma enam ignoreerida ei saanud ja ajasin ennast küünarnuki najale üles. Edasi ma täpselt ei näinud, mis loom see toolijalgade vahelt uksest välja lipsas, aga umbes kassimõõtu võis see olla.
Hommikul öiseid sündmuseid analüüsides sain aru, et minus on viimase paari aastaga hakanud terveks saama. Veel kolm suve tagasi olid mu närvid elus ette mängitud asjaolude poolt võimendatud loomuliku eelsoodumuse tõttu nii pingul, et oleksin mõne sekundiga voodi kõrval noa haaranud ja selle voodile hüpanud tundmatu loom vaevalt, et oleks uksest välja jõudnud.
Mis kalameestesse puutub, siis hommikul valges sain aru, et tegu oli geipaariga, kes tahtsid täpselt sama palju kui mina olla tsivilisatsioonist eemal oma mõtete ja iseendiga ning et nende hing rahule jäetaks.
