Eile oli ilus õhtu. Õhk vihmast värske, temperaruuri poolest täitsa timm lühikese varruka kevadilm. Mina korraldasin terrassi, lapsed otsustasid ratastega viis kilomeetrit Kelvingisse mere äärde sõita. Neile meeldib seal.
Tee Kelvingisse läheb läbi metsa. Korraga sain vanemalt lapselt äreva kõne: ilves! Keset teed! Ütlesin, et hoidku eemale, aga peale väikest mõtlemist, et enne eemale hoidmist tehku pilti ka.
Pilti ilvesest lapsed ei saanudki. Nagu vanem koju jõudes situatsiooni kulgu kommenteeris: “Põgenesime.” Kirjelduse järgi oli täitsa ilves. Algul vaatasid, et mingi imelik musta otsaga lühikese sabaga koer läheb üle tee, aga siis said aru, kellega tegu. Umbes samas kohas juhtusid kokku, kus ma paar korda olen põdraga sattunud tõtt vaatama. Kohalikust FB-grupist neid ilveseraporteid meil aeg-ajalt ka ikka tuleb.
Mina seda Viimsi ilvest pole nägema sattunud. Ega tegelikult üldse ilvest looduses näinudki. Küll aga juhtusin mõni aeg tagasi paari kilomeetri kaugusel kodust metsas uidates kopra elupaigale. Kobras oli olnud väga töökas ja üle ujutanud päris suure ala, kuhu jäi ka mobiilimasti ümbrus ning paari kohaliku väiketootmise-ettevõtte aiatagused ja osa hoovi.
Kak raz oli eile “Aktuaalses kaameras” juttu linnarebastest, kes on paljude jaoks probleem, aga mitte kellegi mure. Kohalik omavalitsus vaatab keskkonnaameti pole, keskkonnaamet kohaliku omavalitsuse. Õppisin sellest uudislõigust uue sõna: nuhtlusisend.
Neid poollinnastunud rebaseid on meil siin Viimsis ka, kuigi viimastel aastatel oleks nagu vähemaks jäänud. Minu meelest ei tulnud nad metsast, vaid on 10-12 aastat tagasi ülevalt Lasnamäel alla mere poole liikunud linnarebaste sugu. Pringis elas üks eriti julge koleda kärntõvega isend. Naabrid räägivad, et vahel on rebased ka meil hoovis luusimas käinud. Üksvahe, kui neid eriti tihti tundus aeda sattuvat, pelgasin isegi kassi terrassile lasta. Ta on mul kodu osas väga kaitsev ja nagu meie terrassile juhtunud võõraste kassidega kokkupuudetest näha on olnud, kipub konfliksituatsioonides oma võimeid raevukalt üle hindama.
Varakevadel elas meil hoovis mõned kuud pisike jänes. Meie tänaval on nii, et mitu ridaelamut on ühe aia sees koos ja nii tuleb kokku päris suur territoorium. Hekke ja haljastust peitu pugemiseks jagub, tärkavaid võilillelehti ka. Kui inimestel on siin hea elada, siis miks ei võiks jäneselgi olla. Algul arvasin, et tegu on kellegi plehku saanud kodujänesega. Üheks pere meil kõrvalmajast küülikuid pidas ja suvel olid nad ikka hoovis murul miniaedikus. Nii palju kui ma tean, hüppavad jänesed päris kõrgele ja kaevavad nagu saatanad, nii et põgenemisteooria tundus loogiline. Naabrinaine teadis siiski rääkida, et see hoovi oma, kuigi pisike, oli metsjänes mis metsjänes, sest naabril koduküülikuid enam ei ole ja ta oli sellele hoovijänesele korra ka porgandit pakkunud. Seda, mis moodi see pakkumine käis, ma küsida ei jõudnudki, sest meil oli asisemaid jutte tol hetkel tarvis rääkida. Nimelt oli meil parajasti käimas selle terrassi vahetus, kus ma praeguse jutu esimeses lõigus eilsel värskel kevadõhtul toimetasin ja mida mu kass on valmis oma elu hinnaga konkurentloomade eest kaitsma.
Nüüd pole jänest enam ammu näha olnud. Mulle see jänesepersiood muidu meeldis, kassile ka. Vaatas huviga tema toimetamisi ja ei läinud isegi siis ärevaks, kui jänes tema kallile terrassile lähenes. Loomadest jagab ta sõbralikult territooriumi veel siiliga, kes suvel vahel meil hoovis toimetamas käib, puugirida järel. Siilid kannavad hirmsasti puuke. Aga suveõhtutel jälgib kass rahulikult, kuidas siil heki all sahistab.
Hoovijänese perioodil raporteerisid lapsed, et olid aia peal kulli istumas näinud. Selle kohta ei oska ma midagi arvata ega tea, kui palju nad siin linna ja looduse piiril kasvades linde on tundma õppinud.
Maja ees käivad veel põdrad ja kitsed. Olen täheldanud, et viimased eriti peale tormi, kui kõik on rahulikuks jäänud ja loodus ootab, millal päike jälle välja tuleb.
Lisaks on siin kohalikel ka kodukitsi. Mu kunagine töökaaslane sai bussi oodates kord isegi ühelt hammustada. Jah, ma ütleks, et inimese peetavate loomadega on siin vist tõesti rohkem intsidente kui nende loomadega, kes ennast ise peavad. Nuhtlusisend ei saa ma küll ühegi kohta öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar