Eelmises töökohas ütles üks kolleeg, et ma olen nagu Rooma senaator Cato. Ma ei mäleta, mille eest ma parajasti võitlesin, sest neid ristisõdu oli mul seal pidada palju. Ma arvan, et see võis olla territooriumil suvalistes kohtades suitsetamise lõpetamine või mingi muu tegevus, mis ammu tänapäevastele ohutusnõuetele ja toiduainetööstuse hügieenipraktikatele oli jalgu jäänud. Igal juhul tegin ma seda kirglikult igal võimalusel oma seisukohti väljendades ja argumenteerides. Umbes nagu senaator Cato vanem, kes iga oma kõne lõpetas sõnadega "Kartaago tuleb hävitada."
Sellest anarhilisest suitsetamisest saime võitu ja lõpuks sai ka Kartaago hävitatud. Läinud nädalal juhtus selline asi, et ma käisin Kartaago varemetel. Roomlased olid seda hävitamise asja võtnud tõsiselt. Külvasid Kartaago ülalinna soola ja ehitasid all-linna jäänustele megaspaa. Spaa, omal ajal nimetati neid asju vist termideks, varemed on siiani muljetavaldavad. Alles Tuneesias Kartaago varemetel hakkas mulle lõpuks kohale jõudma, kui suur oli tegelikult Rooma impeeriumi jõud ning on Vana-Kreeka kultuuri mõju.
Tuneesia on kummaline riik. Maavarasid on, kliimat nagu ka on, nad teevad õigesti nii paljusid asju nagu naiste õiguste tagamine ja usuvabadus — seda veel islamiriigis —, heal tasemel võõrkeelteõpe ja meditsiin, tasuta kõrgharidus. Mitte nii globaalsetest õigesti tegemistest on nende pagaritooted suurepärased — arvatavasti Prantsuse kolonisatsiooni tulemus — ja kasutatakse ohtralt ühte mu lemmikvärvikombinatsiooni, erivaid siniseid toone valgega. Tõin esimest korda tänavale oma uued sinised rihmikud ja linnade vanalinnades, medina`des, sain tänavakaupmeestelt nende poekestest ja lettidest mööda kõndides oma kingakeste kohta väga palju komplimente. Lisaks ilule olid need tänu platvormtallale ka väga praktilised. Medina`des on kivisillutises tänava keskele laotud rentslirennid endiselt algsel otstarbel kasutusel. Kitsastel tänavatel tuli vahel trügimist ja korraks ka rentslisse astuda.
Ometi lähevad asjad nagu väga valesti. Tuneesias on vaesust palju ja see paistab olevat süvenev. Mulle tundub, et selle taga võivad olla halvad majanduspoliitilised väliskaubandust piiravad otsused. Ma arvan, et järgmise viie aasta jooksul võib olla oodata riigipööret. See on kummaline riik, ma ei saaks öelda, et see mulle liiga palju meeldiks, aga kui ma mööda randa jalutasin, siis nägin ma valget veidi väsinud maja, kus tahaksin meeleldi elada üle talve, tegeleda vaikselt oma asjadega, vaadata aknast merd ja äikesetorme Vahemere kohal — ja need on ikka tormi moodi tormid ja välgunooled — ja adopteerida mõne rannas jooksva pisikese sitke tarmuka kassipoja, kes kevadel endaga Eestisse kaasa tuua.
Tänavakassid on Tuneesias väikesed ja kondised. Mitte näljast, ongi selline tõug, kuigi ega neil toiduga vist ka priisata pole. Väikesed nagu sealsete soolajärvede flamingod, kes on ka pisikesed ja kahvatud, mitte päikeseloojanguvärvi ja kalkunisuurused nagu "Miami Vice`i" dekoratsioonlinnud Floridas.
Hommikul tabasin ühe sitke minikassi hotelli fuajees tugitooli kraapimas. Läksin kassi juurde ja ütlesin talle, et ta hotelli vara ei lõhuks. Üks koristaja tuli ka, aga kassi keelamise asemel küsis mult, kas ma lähen hommikust sööma. Teenindav personal on väga sõbralik. Ütlesin, et lähen küll. Ma ei hakanud seletama, et tegelikult lähen vaid kohvi võtma, lapsed magavad alles. Võtan praegu ainult kohvi ja pärast, kui nad ärganud on, söön koos nendega. Koristaja arvas, et peaksin kassile süüa tooma. Küsisin igaks juhuks üle, sest kuigi ma olen kõigi loomade sõber, ei arva ma, et kassid peaks hotelli fuajees mööblit kraapima ja hulkuvate kasside toitmine on ka selline küsitav tegevus. Koristaja seletas uuesti esiteks saksa keeles, et kassile on vaja essen ja siis araabia keeles vist sama asja, aga ma olen unustanud sõna, mida ta söömise kohta kasutas, kuigi tahtsin selle selgeks õppida. Kuulasin sõna ja ladusin alustassile ka paar viilu mingit keedusinki meenutavat asja. Kass oli tänulik ja enne kui ma aru sain, oli mul süles päris ehtne Tuneesia minikass.
