Mäe tüdruk

Kunagi andis koolis õppejõud tekstianalüüsi eesmäriga tutkimiseks säärase vana kohtuprotokolli:

Penningi walla kohhus
Anno 1885 a.

Tema Jummala armust Keisriherra
Aleksander II käsul

P r o t o k o l l

Astus sisse Mäe tüddruk ja kaebas, et Kattenbergi Karla on temma peale aida laka otsast kussnud.
Sai sisse kutsutud Kattenbergi Karla. Temma kostis. Ega minna üksi ei kussnud. Mäidu Jürri kussi ka.
Sai sisse kutsutud Mäidu Jürri. Tema kostis. Egga minna ei kussnudki, minu munn olli muidu wäljas.

Kohus mõistis
---------------------
Kattenbergi Karlale üks rubla kullas trahvi kussemise eest ja Mäidu Jürrile munni eest.

Eesistuja

xxx

Huvitav lugemine mitmes mõttes. Tekstis kasutatud täna vulgaarse konnatotsiooniga sõna tol ajal sellist alatooni ei kandnud, sündis ametlikes kohtudokumentides kasutada küll. Inimloomuses on vahepeal keelest vähem muutunud. Oma süü pisendamiseks proovitakse ikka leida keegi, kes on veel suurem või vähemalt kaassüüdlane.

Nimeliselt on ära toodud vaid mehed. Nimetu hageja Mäe tüdruk võib olla nii Mäe talu peretütar, aga ise arvan, et pigem Mäe talu teenijatüdruk.

Tubli tüdruk, et julges seista enda eest. Seda eriti arvestades, et kohtu silmis oled vaid Mäe tüdruk.

Topelthommikud

 Hommikud on mu lemmikaeg. Eriti nüüd, kus nad hakkavad kohtuma mu teise lemmikaja, sügisega. See tõusev päike, mis kumab läbi läbi üle maa laotuva hommikudu, karged lõhnad jahedas niiskes õhus. Vahel ärkan ma vara, isegi nii kella viiest-kuuest. Isegi, kui uni pole veel täis saanud magatud. Võtan oma kohvikruusi, loen, vaatan internetis ringi, vahel teen veidi käsitööd ja isegi kirjutan midagi, kuigi seda viimast järjest harvemini ning jälgin, kuidas maailm vaikselt ärkama hakkab.

Kõige paremad on nädalavahetused. Kui olen ärganud nii vara, et uni on jäänud täis magamata, magan peale kõiki neid tegevusi tunnikese veel lisaks. Ärkan uuesti, imetlen nüüd juba kõrgemal olevat päikest, võtan õhust uusi hommikusi lõhnu, teen teise kannutäie kohvi, loen, suhtlen internetis ülejäänud maailmaga, mis nüüdseks on sama moodi vaikselt ärkama asunud, kirjutan ehk midagi nagu praegu. Nii õnnestub mul vahel ühe päeva jooksul hommikut kaks korda pühitseda.

Las ma jutustan sulle naljaka loo sel ajal, kui sind tuimestuseta kokku õmblen

 Mulle öelda mõni aeg tagasi, et võiksin olla vabalt sõjaväe parameedik. Olukord oli selline, et jõudnudki täpsustada, miks siis nii. Samas kui peaksin ennast ühe lausega iseloomustama, võiks see lause vabalt olla las ma jutustan sulle naljaka loo oma vanaema kassist sel ajal, kui ma sind tuimestuseta kokku õmblen.

Aga täna pole mul naljakat lugu vanaema kassist ja mul pole ka tarvis kedagi tuimestuseta kiirkorras kokku õmmelda. Mul on tunne, et elu oleks nagu normaliseeruma hakanud. Ma proovin õige vaikselt hingata, sest viimased korrad, kui ma olen julgenud seda tunnet tunda, on tulnud kas diagnoos või midagi muud, mis saabub ellu nagu südaööl läbi magamistoa seina sisse sõitnud tank.

Vanaemaema kassist lugu pole, aga nüüd võib nende asjade nimekirja, mida minu oma on koju toonud, lisada konna. Vedas veel teisele korruselegi. Kell 7.30 reede hommikul, noorema lapse voodi ette. Nüüd on siis teada, kes perest kassi lemmik on. Konn minestas ära muidugi, aga veeämbris ajas silmad kiiresti punni ja hakkas aktiivselt ringi ujuma. Seiklusrikas hommik ka temale.

Lastel sai täna läbi jälle üks kooliaasta.