Las ma jutustan sulle naljaka loo sel ajal, kui sind tuimestuseta kokku õmblen

 Mulle öelda mõni aeg tagasi, et võiksin olla vabalt sõjaväe parameedik. Olukord oli selline, et jõudnudki täpsustada, miks siis nii. Samas kui peaksin ennast ühe lausega iseloomustama, võiks see lause vabalt olla las ma jutustan sulle naljaka loo oma vanaema kassist sel ajal, kui ma sind tuimestuseta kokku õmblen.

Aga täna pole mul naljakat lugu vanaema kassist ja mul pole ka tarvis kedagi tuimestuseta kiirkorras kokku õmmelda. Mul on tunne, et elu oleks nagu normaliseeruma hakanud. Ma proovin õige vaikselt hingata, sest viimased korrad, kui ma olen julgenud seda tunnet tunda, on tulnud kas diagnoos või midagi muud, mis saabub ellu nagu südaööl läbi magamistoa seina sisse sõitnud tank.

Vanaemaema kassist lugu pole, aga nüüd võib nende asjade nimekirja, mida minu oma on koju toonud, lisada konna. Vedas veel teisele korruselegi. Kell 7.30 reede hommikul, noorema lapse voodi ette. Nüüd on siis teada, kes perest kassi lemmik on. Konn minestas ära muidugi, aga veeämbris ajas silmad kiiresti punni ja hakkas aktiivselt ringi ujuma. Seiklusrikas hommik ka temale.

Lastel sai täna läbi jälle üks kooliaasta.