Hommikud on mu lemmikaeg. Eriti nüüd, kus nad hakkavad kohtuma mu teise lemmikaja, sügisega. See tõusev päike, mis kumab läbi läbi üle maa laotuva hommikudu, karged lõhnad jahedas niiskes õhus. Vahel ärkan ma vara, isegi nii kella viiest-kuuest. Isegi, kui uni pole veel täis saanud magatud. Võtan oma kohvikruusi, loen, vaatan internetis ringi, vahel teen veidi käsitööd ja isegi kirjutan midagi, kuigi seda viimast järjest harvemini ning jälgin, kuidas maailm vaikselt ärkama hakkab.
Kõige paremad on nädalavahetused. Kui olen ärganud nii vara, et uni on jäänud täis magamata, magan peale kõiki neid tegevusi tunnikese veel lisaks. Ärkan uuesti, imetlen nüüd juba kõrgemal olevat päikest, võtan õhust uusi hommikusi lõhnu, teen teise kannutäie kohvi, loen, suhtlen internetis ülejäänud maailmaga, mis nüüdseks on sama moodi vaikselt ärkama asunud, kirjutan ehk midagi nagu praegu. Nii õnnestub mul vahel ühe päeva jooksul hommikut kaks korda pühitseda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar