Ega see tükki küljest võta

 Mul on teismeast saadik randmel imelik poolesentimeetrine arm. Arvatavasti tekkinud mingi tundmatu putuka hammustusest. Vähemalt nii on seda aastate jooksul kaks-kolm nahaarsti väitnud. Olen seda vahel ikka arstidele näidanud, sest arm oli selline ebatavaline ja ega ma ei teagi, kes mind täpselt hammustas ja mis viiruseid-baktereid ta oma hammustamisorgani küljes võis kanda. Ega see näitamine tükki küljest võta. Viimane kord käisin erakliinikus, sest seal sisuliselt puuduvad järjekorrad, ruumid on meeldivad ja personal ei paista olevad ületöötamisest pinges nagu see meditsiinis tihti kipub olema. Või on siis piisavalt hästi makstud, et pingeid mitte välja näidata.

Igatahes viimane kord arvas arst, et annab mulle siiski selle armikesega saatekirja riiklikusse süsteemi. Las nad vaatavad ka, äkki tasub teha armile siiski histooloogiline uuring. Mõtlesin jällegi, et mis seal ikka, ega see siis ka tükki küljest võta, kui korra Põhja-Eesti regionaalhaiglas ära käin. Kui kabineti uksest sisse sain, uuriti, mis mul mureks. Tõstsin käe ja näitasin rannet. Järgmisel hetkel olin läbivaatuslaual pikali, minu ümber sebisid tuimestussüstla ja erinevate töövahenditega inimesed ja valmistusid mult just nimelt tükki küljest ära võtma.
Mina: "Ee..."
Arst: "Jah?"
Mina: "Ma tavaliselt tulen ootamatustega hästi toime, aga see lõikus tuli siin isegi minu jaoks kuidagi äkki. Mulle saatekirja andes öeldi, et las nad vaatavad seda armi, kas tasub eemaldada ja histoloogiline uuring teha."
Arst: "Jah, kui saab kohe lõigata, ega me siin teeme ikka kohe ära. Pole mõtet venitada, ootate muidu jälle järjekorras."
Mina: "Aa..."

Arst õpetas parajasti üht oma noort kolleegi välja, kes ka opereeris. Žiletiga. Arst soovitas oma noorel kolleegil lõigata pigem rohkem kui vähem, sest sellistel hammustusel pidavat tihti põletikuvall ümber olema. Ma ütlesin selle peale tuimestuse kohta, et parem ka rohkem kui vähem ja rohkem ei vaadanud, mida nad seal toimetavad.
Õmblemise ajal hüüatasid nii arst kui tema noor kolleeg korraga: "Oih!"
Mina: "Kas ma peaksin muretsema?" ja üritasin uuesti natuke vaadata. Midagi ei näinud, lina oli ees.
Arst: "Ei, niit läks ainult katki."

Kogu asi võttis vist aega umbes 10 minutit. Histoloogilise analüüsi tulemused pidid ilmuma digilukku nii kuu-pooleteise pärast. Kui peaks tulema halb leid, siis helistatakse. Kuna sellest armist arsti  hinnangu kohaselt halba leidu tõenäoliselt oodata pole, ei oota ka mina eriti, et keegi peaks helistama.

Nüüd on mul randmel poolesentimeetrise armi asemel kahesentimeetrine kolme õmblusega haav, mida saaks vabalt halloween`i-kostüümi elemendina kasutada, aga selleks ajaks peaks see juba ära paranema.

Need mehitamata sõidukid

 Mul oli kunagi üks laos üks "lemmik"tõstukijuht. Kippus kihutama ja muid ohutusreegleid eirama. Kui talle märkuse tegin, haukus vastu. Ühel päeval oli teine aga õige hapu näoga ja liikus väga ontliku kiirusega. See oli päev, mis laos esimesed mehitamata automaatvirnastajad sõitma saime. Meie tõstukijuht või olla ülbe, aga mitte nii rumal, et aru ei saaks: mehitamata laomasin ei ületa kiirust ega haugu vastu.

Mõned päevad tagasi ilmus mu värava taha silt, et seal on nüüd isesõitva bussi peatus. Siis olin mõned päevad Eestist ära, aga lapsed raporteerisid, et nüüd liiguvadki meil mööda tänavat isesõitvad bussid. Hommikuti pidid päris täis olema, aga nad ise pole veel julgenud peale minna.

Sõitsin lennujaamast Boltiga koju. Ma lendamist ennast ei karda, aga lennujaama vahet liikudes juhtub mõni taksojuht küll vahel selline, et tahaks ainult istmest kõvasti kinni hoida ja silmad kinni pigistada. Mu värava ees isesõitvat bussi nähes oli Bolti juhi nägu igatahes umbes samasugune nagu tollel tõstukijuhil isesõitvat virnastajat nähes.

Väike õudustelinn

 Viimasel paaril aastal olen pidanud regulaarselt viibima ühes Eesti väikelinnas, kus on täpselt üks tõsiseltvõetav majutusasutus. Olen seda kohta hakanud kutsuma väikeseks õudustemajaks. Ma kohe selgitan. Ükskord sain toa, kus pidi tule kustutamiseks lambipirni välja keerama, sest lüliti ei töötatund. Ükskord tuisusel talveõhu pimeduses saabudes leidsin vastuvõtust kirja, et administraator on läinud kinno ja toa võti on seal eile ööbinud meesterahva käes. Tõsijutt, mul on sellest isegi foto. Peale seda on mul välja kujunenud kindel lillepott, kuhu palun endale eile ööbinud mehe kätte andmise asemel võtme panna.

Ükskord tundus juba, et nüüd, nüüd ometi olen väikeses õudustemajas saanud seiklustevabalt seiklustevaba toa. Siis hakkas kell 9 õhtul korraga voodi kõrval sein värisema. Väike õudustemaja tegi seda jälle. Toa seinad olid papist ja kõrvaltoas norskas keegi vastu seina lükatud voodis. Arvasin, et kui ta nii vara maga jäi, äkki ta kaua ei maga ja ärkab siis peagi üles. Selleks ajaks, kui mina magama jäin, värises sein ikka veel. Värises ka siis, kui hommikul ärkasin.

Nüüd tõi elu mind ühte Hollandi väikelinna. Reisibüroo teatas, et selles linnas on vaid üks arvestatav hotell. Mul hakkas juba väikese õudustemaja Hollandi versioon silme ees jooksma. Hommikul, kui lennujaamas boarding`ut ootasin, lugesin linnakese Vikipeedia lehekülge ja ka see oli kaunis nagu päikesepaiste. 2011. aastal toimus linna kaubanduskeskuses massitulistamine. 2015. aastal kukkus siin kokku sild või sillaosa. Vigastatuid polnud, aga kahjustusi said 51 majapidamist. Jne, jne. Lisaks oli artiklis märkus, et linn on kurikuulus selle poolest, et rongid siin reisijatele uksi ei ava. Tõsijutt, mul on sellest screenshot.

Kui kohale jõudsin (saabusin lennujaamast bussiga ja uksed tehti lahti küll), selgus, et ei olegi väike õudustelinn. Päris nunnu linnake ja hotell on hoopis. Nagu postkaardilt. Tõsijutt, mulle on sellest isegi fotod.