Väike õudustelinn

 Viimasel paaril aastal olen pidanud regulaarselt viibima ühes Eesti väikelinnas, kus on täpselt üks tõsiseltvõetav majutusasutus. Olen seda kohta hakanud kutsuma väikeseks õudustemajaks. Ma kohe selgitan. Ükskord sain toa, kus pidi tule kustutamiseks lambipirni välja keerama, sest lüliti ei töötatund. Ükskord tuisusel talveõhu pimeduses saabudes leidsin vastuvõtust kirja, et administraator on läinud kinno ja toa võti on seal eile ööbinud meesterahva käes. Tõsijutt, mul on sellest isegi foto. Peale seda on mul välja kujunenud kindel lillepott, kuhu palun endale eile ööbinud mehe kätte andmise asemel võtme panna.

Ükskord tundus juba, et nüüd, nüüd ometi olen väikeses õudustemajas saanud seiklustevabalt seiklustevaba toa. Siis hakkas kell 9 õhtul korraga voodi kõrval sein värisema. Väike õudustemaja tegi seda jälle. Toa seinad olid papist ja kõrvaltoas norskas keegi vastu seina lükatud voodis. Arvasin, et kui ta nii vara maga jäi, äkki ta kaua ei maga ja ärkab siis peagi üles. Selleks ajaks, kui mina magama jäin, värises sein ikka veel. Värises ka siis, kui hommikul ärkasin.

Nüüd tõi elu mind ühte Hollandi väikelinna. Reisibüroo teatas, et selles linnas on vaid üks arvestatav hotell. Mul hakkas juba väikese õudustemaja Hollandi versioon silme ees jooksma. Hommikul, kui lennujaamas boarding`ut ootasin, lugesin linnakese Vikipeedia lehekülge ja ka see oli kaunis nagu päikesepaiste. 2011. aastal toimus linna kaubanduskeskuses massitulistamine. 2015. aastal kukkus siin kokku sild või sillaosa. Vigastatuid polnud, aga kahjustusi said 51 majapidamist. Jne, jne. Lisaks oli artiklis märkus, et linn on kurikuulus selle poolest, et rongid siin reisijatele uksi ei ava. Tõsijutt, mul on sellest screenshot.

Kui kohale jõudsin (saabusin lennujaamast bussiga ja uksed tehti lahti küll), selgus, et ei olegi väike õudustelinn. Päris nunnu linnake ja hotell on hoopis. Nagu postkaardilt. Tõsijutt, mulle on sellest isegi fotod.