Tänavune talv andis end ootata, aga on nii ootamist väärt. Temperatuurilt täpselt paras, mitte žiletiga nahka lõikav ja torusid lõhki külmutav -20 °C või nullilähedane lörtsine ja libe. Lund on, aga alla sadanud mõistliku kiirusega ja koguses. Jõuab lumelabidaga asjad kenasti kontrolli all hoida hoovis.
Me käisime lastega jõulu ja uue aasta vahel, kui siin veel talve polnud, seda Tatrates otsimas. Mägedes oli täitsa hästi lund, väga ilus ja väga palju inimesi ka kokku tulnud. Tagasi tulime täpselt sellel ühel kahe tormi vahelisel päeval, mis lennukid Tallinnas normaalselt said maanduda. Sellega läks päris hästi. Kui torm läbi sai, tuli siia ka talv kenasti järele. Ma arvan, et ma ei suudaks ilma lumeta elada. Sellega on ka hästi läinud, et ma just siin olen sündinud.
Ma lootsin peale pühadeaegset vabagraafikut ennast täna jälle argipäevarütmi harjutada. Õhtuks olin väsinud küll, aga und ei ole. Hommikul panin isegi äratuse ja isegi enam-vähem sain üles selle peale. Hoidusin päevasest unest, kuigi mulle väga meeldib päeval magada. Viskasin lund, sõna otseses mõttes, sest siin ei ole mul seda kuhugi mujale panna kui üle kahemeetrise aia visata. Hea talve hea kerge lumi oli visata, kuigi hommikul jõudis toidupoe kuller selle paarist kohast enne kinni sõita, kui ma labidaga jaole sain. Tavaliselt jääb selle keti kuller siia vähemalt tunni või kaks hiljaks. Meie poolsaar on nende logistikaringi viimases otsas või ei teagi, mis häda sellega on. Õigel ajal on jõudnud ainult loetud korrad. Enamasti kas siis, kui ma parajasti pesemas olen või kui tahaks nagu täna lume enne ära lükata, kui keegi selle kinni tambib. Kuller oli Prismast ja tõi muu hulgas Sunnuntai jahu. See on mu lemmikjahu. Teised ketid seda ei müü. Prismat siin poolsaarel pole. See on üks vähestest asjadest, mis meil siin peale lennujaama ja vulkaani puudu on.
Aga jah, siin ma nüüd siis olen. Proovisin magama jääda, aga kui välja ei tulnud, tulin alla, võtsin jahu, Sunnuntai siis, ja tegin pärmitaina palli homseks valmis. Lasen sellel veidi rätiku all toasoojas kerkida, siis tõstan külmikusse. Homme teen sellest arvatavasti lameleiba. Seda kas, küüslauku ka panna, ma ei ole veel otsustanud. Söön ma seda jogurtiga, kuhu erinevaid ürte ja vürtse olen seganud. Suitsutatud paprika pulbrit panen kindlasti, mu kohta ei ole ma ka veel otsustanud. Ma otsin suitsutatud paprika pulbri kunagi ühe oma sõbra pärast, kelle lemmikmaitseaine see on. Kogemata tellisin aga 30-grammise topsi asemel 350-grammise purgi, sõber kolis välismaale ja siin ma nüüd siis olen oma paprikapulbriga. Ma ise ei osanud sellest alguses suurt pidada, aga nüüd on see mulle meeldima hakanud. Peale seda, kui ma Tuneesias ühte suitsutatud paprikaga harissat sain. Tõin seda kolm purki kaasa ja segasin igale poole juurde. Kui otsa sai, läksingi 350-grammisele paprikapulbri lähkrile üle, mis mul kapis seisis. Seda harissat ei saa isegi Pristmast, nemad müüvad Soome asju enamasti ja sõber ei kavatsegi Eestisse tagasi tulla. Selliseid inimesi ei saa Prismast ega Tuneesiast isegi, kuigi ta oli ka ühe kõrberahva hulgast, aga see oli üks teine kõrb.
Sunnutaiga on ammusem lugu. Sunnuntai jahu tuli minu ellu umbes sel ajal, kui uus Eesti oli alles noor ja vaene. Meie koos Eestiga. Välismaalt saadeti siis abipakke. 90. alguse koolilapsed mäletavad vist kõik sealt saadud tähekujult hambapastat, mille lapsed enamasti lihtsalt ära sõid. Pakkidest on mul meeles veel ühed vitamiinid, mis meil pikalt ravimikapis seisid ja mille ema lõpuks ära viskas. Praegu maitse järgi meenutades ütleks, et B-grupi vitamiinidega oli tegu. Ma vahel lutsutasin neil magusat kesta ümber ära, ega ma muidu maitset ei teaks. Ema oli nii palju tark naine, et ei hakanud arusaamatu koostisega vitamiini kellelegi sisse söötma. Nii hull see elu siin ka polnud nagu vahepeal Alepos, kus selliseid vitamiine oleks lastele hädasti vaja olnud. Magusanälg oli küll meeletu. Hambapasta söömisest ei tea ema vist siiani midagi.
Kõige paremad välismaa pakid ei liikunud mitte aga kooli kaudu, vaid tulid ühe sõbranna isalt, kes oli kirikuga seotud. Sealt sead vist terve küla lapsed endale talveks soojad voodriga kombinesoonid ja mingid kunstmaterjalist voodri ja takjakinnisega saapad. Me ütlesime selle kohta, et käisid krõpsudega kinni. Saapaid kutsusime talvetossudeks. Mulle on nii kombinesoon kui talvetossud jäänud meelde kui ühed lapsepõlve lemmikriided. Kusagilt oleks nagu meeles, et need asjad olid Rootsist.
Kooli kaudu saime ükskord paki, milles oli mitu kilo jahu. Ma ei tea, kas Sunnuntai jahu tuli sellest pakist või mujalt, aga ma kahtlustan, et mingi pakiga ta meile koju ilmus. Aeg oli selline, et ega mujalt vist sellist asja saanud poleks. Pakil oli üks soomekeelne lihtne kaneelikoogi retsept kirjas. Ema õppis sel ajal veidi soome keelt, tõlkis retsepti ja tegi selle järgi vahel kooki. Ta pole muidu kunagi eriline küpsetaja või kokk olnud. Pärmi ja jahu ma pole küll elus teda kokku panemas näinud, aga see kook oli õnneks soodaga kergitatud. Ema ütles, et hea jahu on. Ma ei osanud midagi arvata, oleks vist pigem hambapastat veel tahtnud.
Kui ma nüüd millalgi avastasin, et Prisma Sunnutai jahu müüb, pidin nostalgiast muidugi ostma. Oligi väga hea jahu ja nüüd olengi seda kasutama jäänud. Ma ei usu, et mu arvamus mingist lapsepõlve hõllandusest väga kallutatud oleks, sest talvetosse ma küll enam ei kannaks ja tähekujulise hambapasta järele ka ei isuta.
Lähen tõstan tainapalli nüüd külma.
Täna oli sellise aasta esimene pühapäev.
