Puugirohi ja ämma tomatid

 Oma vestluslogisid tagasi kerides näen, et vanem laps on 4. mail saatnud raporti, et kass on saabunud koju selle hooaja esimese puugiga. Ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik on, sest esiteks näen logidest ka, et vähem kui nädal enne seda oleme sõbrannadega vahetanud lumepilte. Teiseks isegi siis, kui selle vähem kui nädalaga oleks võinud mu tagahoovi mingigi puukidele sobilik taimestik tärgata, keeldub mu kass nagunii üldjuhul murule astumast. Lisan selle tõestuseks foto oma kassist uuel IKEA terrassimööblil, mis mind väga õnnelikuks teeb. Lisan igaks juhuks foto juurde ka, et siin majas on kassil tegelikult keelatud käia laudadel ja pindadel, kus serveeritakse ja valmistakse toitu.

Vahepeal on arenenud ka paralleelsündmused. Ma olen kaasatud ühte megaprojekti, mille olemust on keeruline seletada, kuid mida võiks tinglikult nimetada IT-projektiks. Kuna tegu on kaaluka ettevõtmisega, on projektimeeskonna tuumikliikmeetele kõigile määratud oma ihukonsultant. Minu ihukonsultant on lisaks pädevusele ka ääretult meeldiv 60-aastane rootslanna, kes varem tegi sama tööd, mis mina, põles selle juures mõned korrad läbi, sest seda tööd tehes pole see ka mingi ime ja spetsialiseerus siis paar aastat tagasi ümber IT-sse. Kui ta projekti kõige intensiivsemas faasis käis mul Eestis kohapeal kätt hoidmas, käisime nädalavahetusel krossijooksu võistlustel. Pole midagi öelda, rootslased oskavad vananeda. Ka ei ole ma näinud inimest, kes suudaks paremini masterdata olemuse ühte lausesse kokku võtta. Tsiteerin: "You know how it is. Sh*t goes in, sh*t comes out."

Lisaks on tal kass. Projekti kõige intensiivsem faas jäi sinna aega, mil minu oma selle aasta esimese puugiga koju saabus. Kuna pidin oma ihukonsultandiga liikuma mitme objekti vahet, saime päris mitu tundi autos koos veeta. Autos tekivad vestlused. Uurisin talt, mida ta oma kassil puukide vastu kasutab. Pidi kasutama seda turjale pandavat täpplahust. Tark naine ikka. Mina kasutan sama. See on üks saatanlikult tõhus asi. Küsisin edasi, kust ta seda lahust saab. Apteegist saavat. Rootsis on nii. Siinkohal minul sama moodi pole. Mina olen seda iga jumala hooaeg pidanud loomaarstilt nuiama nagu ei tea mida. Uuritakse kassi kaalu, vaadatakse, et ma tõesti loomaga selle kliiniku klient olen ja hea, et sõrmejälgi veel ei küsita. Mõtlesime, miks nii ja miks Eestis seda tavalisest apteegist ei saa. Pakkusin välja, et minu meelest on see turjale pandav puugi- ja parasiidirohi nagu kerge närvimürk, äkki selle pärast ei taheta seda liiga vabalt ringlusesse lasta. Olen täheldanud, et mu kass on peale selle lahuse panemist korraks nagu veidi imelik, kisub pead viltu ja ei ole päris tema ise. Siinkohal olevat mu ihukonsultandi kassiga sama moodi. Lisaks tean ma, et koerte analoogilist täpilahust kasside peal üldjuhul kasutada ei tohi, kassid võivad sellest lihaskrambid ja muud koledad nähud saada. Pealegi, kui see ravim nii saatanlikult tõhus on ja tal mingeid kahtlaseid kõrvaltoimeid poleks, siis oleks inimeste jaoks kindlasti ammu midagi taolist välja mõeldud. Need puugid on tegelikult üks täiesti üle mõistuse teema.

Igal juhul läksin peale oma megaprojektiga, mille olemust on keeruline selgitada, seotud päevatöö lõpetamist igaks juhuks apteeki piiluma. Oh imet, oligi see kasside puukide- ja siseparasiitide täpplahus ka siin apteeki jõudnud. Nagu Rootsiski. Ei pea enam loomaarsti käest nuruma. Ainuke probleem oli sellest, et viimanegi kui pakk oli ära ostetud, ainult hinnasildi järgi sain aru, et selline kuldne asi on seal riiuli tühjas augus kunagi olnud. Samas ilutses seal kõrval veel üks kasside puugirohi, mitte täpina turjale tilgutatav, aga pihustiga pudel.

Ma ei mäleta, mis selle pudeli hind on, aga ma mäletan ennast seda vaadates mõtlemast, et see on hingehind. Tsiteerisin endamisi oma vanemat last, kes ühte teist liiki putukate tõrjet vajavat olukorras teatas, et siin pole praegu aega jokutada ja maksin selle hingehinna. Arvasin, mis seal siis ikka nii väga vahet saab olla, kas turjale tilgutatav või pihustatav vahend. Lasen kassi kuklale sussu või kaks, äärmisel juhul pihustan seljale X-i või midagi, ja asi korras. On küll vahet. Pakendi infolehte lugedes selgus, kass tuleb vahendiga täielikult üle pihustada, soovitavalt teda seejuures veel vastukarva silitades ja lõpuks hoolikalt tuulutada.

Ma olen ikkagi hingehinda maksnud eestlane, et kes makstud hingehinna jagu raha niisama naljalt maha ei viska. Sobiva ilma saabudes võtsin puugitõrjevahendi, kummikindad ja kassi ning suundusin terassile. Fikseerisin kassi jalalabade ja pahkluude vahele ning pihustasin korra tema suunas. Järgmisel sekundil oli mu jalalabade ja pahkluude vahele fikseeritud mingi kindlate piirjoonteta väänlev karvane asi, mille küljes oli vähemalt viie kassi jagu küüsi ja hambaid. Veel sekund edasi ning mu jalalabade ja pahkluude vahel polnud enam ühegi kassi jagu küüsi ega hambaid, aga toas vaatas diivani alt mind kaks kollast silma, täis tülpimust ja meelekindlust seal vajadusel kasvõi aegade lõpuni külitada.

Peale seda olen veel paar korda üritanud võtta kummikindad ja tõrjevahendi, kui kass tundub olevat meeleolus, kus ta on inimeste tähelepanu ja läheduse saamiseks nii mõndagi välja kanntatama. Ma olen ikkagi eestlane, et hingehinna jagu makstud raha ei tahaks raisku lasta. Kummikindaid ja tõrjevahendi pudelit silmates on mu kassi harras meeleolu hetkega hajunud ning diivani alt vaatab mind jälle kaks kollast silma, täis tülpimust ja meelekindlust seal vajadusel kasvõi aegade lõpuni külitada. Tema peale seda rohtu siin majas ilmselgelt ei pihustata.

Vahepeal on arenenud ka paralleelsündmused. Ma ei tea, kuidas ma teda kogu oma selja taha jäänud elu keerukuses õige nimetada oleks, kas laste isapoolseks vanaemaks, eksämmaks, ämmaks või kellekski teiseks, aga mina olen harjumusest ja lihtsuse mõttes ämma juurde pidama jäänud. Tema on ka minu elusse olulisele kohale pidama jäänud. Muu hulgas peame ämmaga teatud regulaarsusega telefonivestluseid ja räägime ka taimedest. Meie mõlema ühine huvi. Igal juhul oli ta mulle juba sügisest saadik rääkinud ühest tomatisordist, mida minu ellu ilmtingimata vaja oleks. Kui päev hakkas vastu kevadet pikemaks minema, oli ta selle sordi, mida mul ellu ilmtingimata vaja on, kenasti ka kasvama pannud. Kui taimekesed aknalaual pidamiseks lõpuks liiga pikaks venisid, uuris mult, kui palju ma siis oma ellu neid taimi, mida mul ilmtingimata vaja on, vastu võtaks. Ma arvasin, et kaks.

Ma olen enda üle siinkohal väga uhke. Mul on trauma. Trauma inimestest, kes arvavad, et teavad, kuidas ma oma elu peaks elama ja mida mul ellu ilmtingimata vaja on, seda õigesti elada. Võivad arvata seda parimate tahtmistega ja siiralt, aga trauma on põhjustanud need, kes on seda teinud egoismist ja sisemisest ebakindlusest tingitud domineerimisvajadusest ja minu traumast põhjustatud reaktsioonist võivad pihta saada ka need siirad. Seetõttu on mul hea meel, et võtsin vastu kaks taime, mida oli pakutud siiralt ja parimate kavatsustega. Poolteist nädalat tagasi saabus läbi keerukate mitmeid sugulasi ja tuttavaid hõlmanud logistiliste skeemide viis taime, sest ilmselgelt on mul neid vaja. Ilmselgelt pole mul viie taime jaoks kohta ega mulda.

Loomulikult on mu elus inimesi, kes olid siiralt valmis need kolm taime viiest, mida ma polnud planeerinud oma ellu vastu võtma, lapsendada. Kuna tegu on ämma saadetud taimedega, ei saa ma neid ilmselget ära anda. Ämma taimede puhul on selge, et mult hakatakse nõudma raporteid nende käekäigu ja saadud saagi kohta. Peale mitmeid tuttavaid ja sugulasi kaasanud logistilisi manöövreid olid taimed omadega ka üsna lääbakil, nii tegin parima, mis mul teha oli ja istutasin nad oma katuseterrassi kõige suuremasse taimekasti. Sellest kastist olen viimase viie aasta jooksul saanud mitu üsna korralikku vaarikasaagi, mõned topinamburimugulad, veidi kartulit, maitsetaimi ja silmailuks suvelilli. Mulda ma seal vahetanud pole, paar korda ainult veidi kohvipaksu ja puutuhka peale visanud. On selge, et sellelt mullalt on võetud seitse nahka ja välja pea kõik toitained, mis seal kunagi üldse on olnud. Peale logistilisest põrgust taimekasti pääsemist olid tomatid esialgu küll üsna tänulikud ja rõõmsad, ning asusid isegi õiepungi kasvatama, aga toitetainete puudust mõistes hakkasid ka üsna pea ilmutama esimesi suremise märke. Ämma taimede puhul pole suremine mingi võimalus.

Mineraal- ja poeväetised pole minu jaoks. Minul on vaja ehedat maa rammu. Mul oli vaja nõgeseid nõgeseleotise jaoks. Kes on kasutanud, see teab, mida see tomatitega teeb. Võtsin ratta ja suuna loodusesse. Ma astusin nõgeste korjamiseks heal juhul kaks sammu teelt kõrvale, panin seljakoti korraks maha, aga juba koduteel sain ühe puugi õlalt ja teise säärelt minema nipsutada. Mul on õnneks maru tundlik nahk, kui keegi seal halbade kavatsustega ringi roomab, saan kohe aru. Aga see puugiteema on ikka täiesti üle mõistuse.

Paralleelsündmuseid ei ole. Siin pole aega jokutada, ideid on vaja. Mida ma selle hingehinda maksnud puugirohuga teen? Kuidas ma saaksin edaspidi rahulikult asfaldilt nii maha astuda, et puugid mind elusalt nahka ei paneks? Kas sellest võiks abi olla, kui ma kassi puugirohtu oma tennistele ja seljakotile pihustan või langen ma siis krampides ja suu vahus maha?
Kuidas päästa ämma tomatid? See nõgeseleotis on ikka üks koleda haisuga asi.