Minu Telegraaf

 Koroonaajal kujunes mul välja rutiin, kus käisin vahel mõnel hommikul mõnes heas hotellis hommikust söömas ja pärast spaaosas. Hotellid olid siis meeldivalt tühjad. Tegu oli mõnusa vaheldusega, mille puhul pandeemia tegelikult mingiks eelduseks pole.

Nüüd laupäeval elustasingi vana traditsiooni käisin vanalinnas Telegraafis. Ette ma ei helistanud, aga kui vastuvõtus uurisin, kas nad väljaspoolt maja tulevatele külalistele ka hommikusööki serveerivad ja kui, siis mis raha eest, sain aru, et targem oleks edaspidi helistada. Administraator uuris esiteks restoranist, kuidas neil vabu kohti on. Pandeemia on selgelt läbi. Veel olevat vabu kohti. Olin jõudnud üsna hommikul, enne kaheksat, vist varajane kellaaeg päästis.

Hommikusöögiala oli täiesti tühi ja nii tegeles minuga lausa kolm teenindajat. Lisaks tavapärasele bufeelauale oli hinna sees ka valik mõnerealisest hommikusöögi à la carte-menüüst. Ma võtsin sealt Benedicti munad, mida serveeriti rukkileival. Toit oli okei.

Spaapääsmega sai kaasa nii palju rätikuid, kui tahtsid, hommikumantli ja plätud. Spaa ise koosnes kahest saunast, mullivannist ja 10-meetrisest basseinist. Kompaktne nagu ta butiikhotellides ikka on, aga ülimalt puhas ja kena sisekujundusega. Klaaskatus ja suured klaaspinnad annavad palju loomulikku valgus ja seda tuleb meie laiuskraadidel väga hinnata. Õhk ja basseinivesi pigem jahedamapoolsed. Personal hoolitsev ja sõbralik, aga mitte pealetükkivalt.

Ka spaaosas olin algul ainus inimene. Hiljem tuli sinna ka üks 40.-50. aastates Soome paar, viisakad rahulikud inimesed. Alguses vaatasin, et põhjamaiselt konservatiivsed, aga siis märkasin, et mehel olid punaseks lakitud varbaküüned.

Ujusin, ligunesin mullivannis ja lugesin basseini ääres lamamistoolis. Enne lõunat olin kodus tagasi. Kokku kulus 45 eurot, 25 sellest oli hommikusöök ja 20 spaapääse. Ma ütleks, et hinna-kvaliteedi suhe oli paigas. Hästi kulutatud raha ja meeldivalt veedetud hommik.

Mul on järgmise hommikuse minipuhkuse jaoks uus hotell ka juba välja valitud. Kirjutan siis, kuidas seal läks.

Tihase tänu

 Mu kass murdis neljapäeval linnu maha. Varblase. Kell 7.48 hommikul. Varblane oli linnumajja sööma tulnud ehk mina nagu meelitasin ta siia. Sant tunne oli. 

Kassiga sai vesteldud, aga see pole tema süü tegelikult. Eks ta hakkab sellest peale, et kassid ei tohiks väljas käia asulapiirkonnas. See reegel pole niisama. Ma olen teda terrassile istuma lubanud. Ja nüüd meelitasin linnud terrassile toidumajaga ja tulemus oligi käes. Ühesõnaga omaniku ämber, nii et oli teenitult sant tunne.

Lõpetuseks lisan siia siiski ka pildi, mille pealkiri võiks olla “Tihase tänu”. Võtan hetkel hoogu, et tihaste selle nädala tänu kokku pühkima minna.

Riigid, mida enam olemas ei ole

 Mul oli üks tööga seotud õhtusöök. Laua ühes otsas istusime mina, veel üks eestlane, üks austraallane ja rootslane. Viimaste vahel tekkis võistlus, kumb on enamates riikides käinud. Vist jäi neil see number 80-90 kanti. Sealt edasi tekkis teema, kuidas lugeda neid riike, mida enam olemas ei ole. Näiteks kui sa oled käinud Nõukogude Liidus ja peale selle lagunemist Venemaal, kas see loeb kahe riigina? Või kui käisid NL aja Lätis ja Leedus, aga peale selle lagunemist pole enam käinud, kuidas see loeb? Kas endine Tšehhoslovakkia loeb ühe, kahe või kolme riigina?

Mina sinna 50+ riigi liigasse ei küüni. Selle eest olen sündinud riigis, mida enam olemas ei ole. See on minu flex ja seda ei saa keegi kunagi mult ära võtta.

Olen praegu lastega Berliinis linnapuhkusel. Lähen näitan neile nüüd müüri, mida enam olemas ei ole.