Siin kirja pandud Murdu lugu põhineb suures osas ajakirjanduses ilmunud materjalidel ja ülejäänus mu enda vahetul kokkupuutel täheldatul.
On reede, 4. augusti õhtu aastal 2006. Murru vanglas viib valvur vangi ühest kambrist teise, kaasvangide juurde aega veetma. Täpselt kelle käsul, loal ja soovil, on segane. Vist kurikuulsa politseinikutapjast eluaegse vangi Romeo Kalda poolt valvurile antud juhtnööride kohaselt ja mitte päris vanglas kehtinud reeglitele vastavalt, kuid vastutavate töötajate vaikival teadmisel. Vangide ja valvurite seas olid välja kujunenud omad käsuliinid. Käigul oli eesmärk -- transporditavale vangile soovitakse kaasvangide poolt peksa anda ja seda ka tehakse. Valvur viib läbi pekstud vangi tema kongi tagasi ja hiljem antud ütluste kohaselt ei märka tema juures midagi ebatavalist. Ka Romeo Kalda avaldab omakorda soovi kõnealust vangi näha, mille tarvis valvur ka teda kambrite vahet transpordib. Hiljem teavitab Kalda mobiiltelefoniga, mida tal ei oleks tohtinud vanglas olla, Rummu julgeolekuülemat peksmisest. Ju oli selge, et asi hakkab hapuks kiskuma. Julgeolekuülem laseb tund hiljem korrapidajal läbi pekstud vangi kontrollida. Valvurid leiavad ta peksmise tagajärjel tekkinud vigastustesse surnult.
Mängu tuleb Murdu, ametinimetusega vangla asedirektor, tol hetkel kõrgeim võim Murru vanglas. Murdu on tema hüüdnimi ja tema on see, kellele julgeolekuülem järgmise kõne teeb. Alles siis helistab ta politseisse. Murdu demonstreerib järgnenud sündmuskoha ülevaatusel avatust ja parimaid kavatsusi selle puutumatuse säilitamisel. Üht-teist läheb järeltegevustes siiski nihu: tolle õhtu sündmuste keerises olnud valvur väidab hilisemas intervjuus, et peksmisega seotud vangidel oli politsei järelvalve all olles võimalik omavahel suhelda ja lood klappima panna. Ajakirjandusse jõudnud detailide järgi on tolle õhtu sündmuseid ja info liikumist vangide ning valvurite vahel keeruline ajaliselt järjestada. Eri versioonides esineb lisaks lünkadele ka vastukäivuseid.
Vastukäiv on ka Murdu isiksus. Riigiorganitele, mille haldusalas Murru vangla oli, on Murdu juba pikemalt pinnuks silmas. Talle heidetakse ette vangide poolt toime pandud rikkumistele läbi sõrmede vaatamist ja isegi varjamist. Väidetavaks eesmärgiks vältida vangide mässu ja mitte näidata oma toimetulematust korra tagamisel. Murrus liiguvad vangide seas narkootikumid, keelatud sidevahendid ja muud esemed, lokkab vägivald. Samas on Murdu meeskond ka alamehitatud ja -makstud. Vanglaelu nõuetekohaseks korraldamiseks ebapiisavatest ressurssidest on Murdu ka teada andnud. Peale Murru vangi surmaga lõppeb peksmist teatab Murdu ninakalt, et kui kõrged härrased riigiametnikud oskavad sellistes oludes vanglat nii hästi ja temast paremini juhtida, tulgu ja näitaku siis kuidas (tegu pole täpse tsitaadiga, proovitud on utreerimata tabada tonaalsust). Paljudel on hambus Murdu poolt valitud vangidele korraldatud rattamatk. Kui minu ja Murdu teed aastaid hiljem põgusalt ristuvad, paigutub see episood kenasti üldpilti -- Murdu on kirglik ja järjepidev rattasportlane.
Koos peksmisega seotud vangidega lähevad juhtunuga seoses kohtu alla ka Murdu, julgeolekuülem ja vange kongide vahel transportinud valvur. Asi läbib mitu kohtuastet. Murdu ja julgeolekuülem saavad riigikohtus lõpuks õigeksmõistva otsuse. Valvurile mõistetakse Harju maakohtus reaalne vanglakaristus, mille edasikaebamist riigikohus menetlusse ei võtnud. Ilmub pikem intervjuu valvuriga, kus ta lubab asjaga Euroopa institutsioonidesse edasi minna. Lugu portreteerib valvurit kui suure aja hammasrataste vahele jäänud väikest inimest. Riigikorra muutuse üle elanud, korrumpeerinud süsteemist tulnud pensionieelikust teenistuja, kel koolitada teismelised lapsed ja puudub pealehakkamine ümberõppeks.
Peale riigikohtu õigeksmõistvat otsust antud kommentaarid näitavad Murdut võrreldes vahetult peale 2006. aasta sündmuseid tehtud bravuurikate väljaütlemistega hoopis teise inimesena. Viis aastat hiljem ajakirjandusele öeldud laused on filosoofilise alatooniga ja täis sisekaemust.
Ma kirjutan seda lugu aastal 2025. On 13. jaanuari õhtu. Lõpuks on maha sadanud selle talve esimene korralik lumi, kuid ilm on kohe-kohe sulale pööramas. Termomeetri nullilähedase näidu rõskus kipub naha vahele pugema ja kippus seda eriti nüüdseks suletud Murru vangla paksude niiskete müüride vahel. Tänaseks on Murru vanglast saanud kultuurilis-ajalooline vaatamisväärsus ja me käisime seal täna ühe meeskonnaürituse raames ekskursioonil. Territooriumil on eksponeeritud fotosid vanglaajaloo erinevatest episoodidest. Spordihalli ees jääb silma pilt ühest neist Murdu kurikuulsaist rattamatkadest. Osad näod, nende hulgas see, mist tundub kuuluvat Murdule, on hägustatud. Giid foto juures ei peatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar