Ma loen viimasel ajal harva, sest need õiged raamatud annavad ennast kuidagi raskelt kätte. Vahel vean raamatukogust uue hunniku koju, loen mõned kümned leheküljed ja viin muist laenutatutest sama targalt kõlbmatutena tagasi. Vahel juhtun siiski mõne sellise otsa, mis on minu jaoks kirjutatud. Selle asemel, et seda siis gurmeetoiduna mekutades nautida, kugistan raamatu ühe hingetõmbega alla.
Kinnuneniga läks nüüd sama moodi. Kui raamatukoguhoidjalt soovitusi küsisin, pistis ta mulle pihku Kinnuneni "Ei öelnud, et kahetseb", mille ma üsna kahtlevalt vastu võtsin. Raamatukoguhoidja ütles, et pidi olema rasketel teemadel. Hingasin "Ei öelnud, et kahetseb" paari õhtuga sisse. Rasketel teemadel oli küll, aga mitte raske lugemine. Mul tuli usk Soome kirjandusse kohe tagasi. Kinnunen oli kirjutanud ladusalt ja Jan Kaus tõlkijana ladusalt eesti keelde ka ümber pannud.
Minu usk Soome kirjandusse tuli tagasi ja tõin raamatukogust teise Kinnuneni, seekord "Peraküla", ka Jan Kausi tõlkes. Kinnuse "Nelja tee rist" ei jäänud riiulist kohe näppu. Otsustasin seda saatuse märgina võtta ja "Nelja tee risti" järgmiseks korraks magustoiduks jätta.
"Peraküla" lugedes tuli mulle meelde üks episood ajast, millele ma viitan kui "siis, kui ma Tallinna ülikoolis käisin". Kuulasin siis oma lõbuks Jan Kausiga kirjanduskriitikat ja loovkirjutamist. Selle raames kirjutasin lühikese arutluse-essee ühest ütlemata tänamatust tegevusest, milleks on pärisnimede tõlkimine. Lõppjäreldus oli umbes selline, et kui ei oska või kahtled, siis ära puutu. Kaus ütles, et kui ta Kinnuse või Kinnuneni, ma ei mäleta enam, kuidas ta Soome nimesid eelistas käänata, "Peraküla" tõlkis, otsustas ta ka kohanume Lopotti tõlkida Perakülaks, aga ei tea siiani, kas tegi õigesti. Kuna ma siis "Peraküla" lugenud polnud, ei osanud ka mina midagi arvata. Nüüd olen lugenud, aga ei oska endiselt.
Aeg, mil ma Tallinna ülikoolis käisin, ühtis koroonaajaga. Muist loenguist olid meil Zoomis ja nii tuli tundidesse tihti tükikesi osalejate kodudest kaasa. Ükskord, kui lektor Kaus kellegi taustal raamaturiiulit silmas, ütles ta, et mõnel korral võiks seda va Zoomi ka millegi positiivse jaoks kasutada ja kõik võiks oma koduseid raamaturiiuleid tutvustada. Zoom tundus talle sügavalt vastumeelne olevat.
Mulle tuli kohe suur hirm peale. Mul ei ole kodus sisuliselt üldse raamatuid. Sellel on omad väga head põhjused. Ma olen minimalist ja maailmas on tegelikult väga vähe raamatuid, mida ma omada tahan. Lisaks on needki vähesed väga nišikad. Kuidas ma seletan kirjandusinimestele, et mul ei olegi kodus raamatuid või neid kõige õigemaid raamatuid? Ma olen märganud, et tihti kiputakse matsideks pidama kõiki, kes ei ela nii nagu hinnanguandja ise. Hukkamõist iseenesest ei ole minu jaoks häiriv, aga vahel on sellega tegelemine väsitav ja ma üritan kus võimalik seda vältida. Selle pärast tahtsingi lihtsalt öelda, et see, kui ma raamatuid ei oma, ei tähenda veel, et ma neid sügavalt ei armasta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar